|
||||
Nr 4 (1035) Neljapäev, 26. jaanuar 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Kõik on põhiseaduse ja seaduste ees võrdsed. Ees küll, aga tähtsam on mõistagi see, kes nende seaduse taga tegutseb, piltlikult öeldes, kes juhib juga. Ja kes on kõrval, tark mees taskus, et tõlgendada seadust kõige sobivamal viisil. Küsime veel: kes asja algatab, uurib, tõendeid hangib, kahtlustatavaid läbi otsib, käerauad peale paneb ja kaasa viib? Kust käsuliin algab ja käib, kuhu suubub ja lõpeb? Kes viitab pretsedentidele, koostab ja valmistab ette versioonid ja huvide skeemi? Kes on tausta uurijad, valvsad koputajad ja innukad palgalised või ühiskondlikus korras töötavad pealekaebajad ja provokaatorid? Ei lähe veel meelest see, kuidas Kelamite valvsus Tiit Madissoni trellide taha saatis. Muudki on vaja meeles pidada. Kapo ja prokuratuur saavad vastavalt sise- ja justiitsministeeriumist poliitilisi üldsuunavaid korraldusi, kuhu suunata teravik, mille ja kelle vastu, miks ja millal asi üles võtta või mitte, sest ministeeriume juhivad ju erakondade poliitikud parteikontoritest pärit põhimõtete alusel. Veelgi õudsem oleks enesealgatuslik võimule meeldida püüdmine, pugemine ja tallalakkumine, et tagada parteilise võimu rahulolu kaudu oma ametkonna jätkuv heaolu. Poliitiliste parteide arveteõiendamine on vahel õnneks läinud. Järjekorras on neid veel. Peaminister ja president on deklareerinud, kellega nad ei suhtle, keda nad vaid kohtlevad kogu oma mõjuvõimuga. Sven Mikser iseloomustas peaministrit ja tema kabinetti: “Eneseimetlus, valikuline mälu, valedega vürtsitatud propaganda ja ülbe ükskõiksus väitluspartnerite seisukohtade suhtes.“ Korduvad kurvad kogemused on näidanud, et relvakaubandusega ja üldse allmaailmaga askeldamine on ohtlik, riigi tegelike valuprobleemide lahendamine on raske, asotsiaalidega suhtlemine tulutu. Riik ja seaduslikkus, demokraatia ja humanism on aga ohus, kui selle asemel tungitakse kallale intelligentsele viisakale seltskonnale, kelle poolt pole midagi karta, kellega kokkupuutumine ei määri käsi, keda on lihtne läbi otsida, hiljem läbiotsimiseks luba hankida, kellelt võtta kaasa, mida soovitakse. Kui otsitud komprat ikka ei leita, siis võetakse asja laiemalt, midagi lõpuks ikkagi ju leitakse. Või võetakse veel laiemalt, oma lõpmatult laia fantaasia pinnalt, otsitakse põhjani ja põhja altki. Ei saa olla inimest, kellel pole mingit süüd. Keegi pole patuta — seda teatakse juba ligi kaks tuhat aastat. Rahvas ei hinda parteisid ega parteilisel põhimõttel kokku seatud Riigikogu. Pole andmeid, kui paljudele meeldib, et kedagigi sellest seltskonnast tegelikult ka karistatakse. Kas see rahuldab kättemaksutungi, teades, et nad kõik on seal ju kaabakad, sulid, vargad, tainapead (nagu öeldi tuntud filmis). Loodusseaduste kohaselt tähendab võrdse õiguse põhimõte kõigile võrdselt vaba õigust kõiki murda. Liberalism ühiskonnas ongi nagu farmis, kus vabad rebased elavad täielikult vabade kanadega ühises ruumis. Kuni elavad. Vabadus ja võrdsus ei ole valudeta kokku sobitatavad. On ju teada, et mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale ega orjale. Kus aga on võrdsus, kui ühtedele võõrsil viibijatele makstakse koduigatsustasu, teistele hüvitatakse üürikorteris elamise kulud, kolmandad aga peavad ise omadega toime tulema, olgu kodu- või välismaal? Ärma talus tuleb maksumaksjal presidendi ööbimise eest tema enda kodus maksta ühe öö eest sama palju, kui makstakse töötegijale kuutöö eest miinimumpalka. On ju neidki, kes oma talus ööbivad aasta ringi, aga nad pole presidendid, isegi mitte oma kodus. Balti ketis olime viimati kõik võrdsed, et riik ja rahvas saaks vabaks ning parem, aktiivsem, võimuhimulisem osa meist võimu juurde pääseks. Nüüd on osa võrdsetest kõrvale tõrjutud, teine osa ise loobunud. Kellegi jaoks on mõeldud, moodustatud ja välja õpetatud märulipolitsei, varutud kumminuiad, käerauad, kummikuulid, veekahurid... Ajakirjandus on kirjeldanud õudset ideoloogilist, poliitilist, sotsiaalset jm olukorda Venemaal, Valgevenes ja mujal. Kas selles sisaldub varjatud vihje olukorrale meie oma kodumaal ja kas tuleb tuttav ette? Omal ajal ei söandanud nõukogude seltsimehed kõike otse seltsimees Mao Tse-dungile öelda ja süüdistasid Enver Hodžat (nimed tolleaegses kirjapildis). Sponsorite tabelitest on näha mõjuvõimuga avaliku kauplemise turumaht. Üks osa sponsorrahadest kujutab endast indulgentside hinda juba tehtud pattude lunastamiseks ja teine osa tulevikus kavandatavate pattude ettemaksuks. Ega me sellest patoloogiast enne ei vabane, kui ei loobuta rahvavõimu ja rahavõimu ropust segiajamisest. Parteid aga tahavad rahva käest veel lisaraha välja petta Demokraatia Arendamise Sihtasutuse (DASA) moodustamisega. Nad on isegi riigi raha selleks kõrvale pannud. Ma kardan Eestimaa pärast, meie ühiskonna tuleviku pärast. Ma ei julge öelda, et ma kardan ka enda pärast, sest see oleks juba küllaldane alus minu kahtlustamiseks, sest aus inimene ei peaks ju kartma. Süüdi mõistab vaid kohus, enne seda teeb seda avalikkus meedias, sest teatakse, et kus suitsu, seal tuld. Julgen vaid öelda: Eesti vajab muutusi, ulatuslikke muutusi. Arvo Sirendi |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||