|
||||
Nr 3 (1034) Neljapäev, 19. jaanuar 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Hiljuti oli Avinurmes suur tulekahju. Gaas plahvatas ja kahekorruselise maja sees läks suur tuli lahti. Peremees sai tõsiselt kõrvetada. Varandus, s.t inimeste riided, kodutarbed, mööbel ja muu vajalik põles ära. Esimesed tuletõrjujad jõudsid kohale natuke vähem kui poole tunniga. Omal ajal, veel eelmisel aastal oli Avinurmes pritsimeeste komandopunkt olemas ja sealt oleksid mehed paari minutiga kohale jõudnud. Nüüd aga — võõras koht, mehed ei tohtinud ilma ülemuse korralduseta omapead veekraani avada, aga boss eksis teelt. Teada on, et Avinurme uus vallavanem tahab hea seista, et vabatahtlik tuletõrjekomando saaks kiiremas korras tegutsema hakata. Loomulikult tekib küsimus, kas ikka oli õige paljude pritsimeeste tegevus lõpetada enne, kui polnud tagatud allesjäänud päästeteenistujate toimetulek uues olukorras. Teatavasti on mõnda aega aktiivse jututeemana üleval raamatukogudele kohustusliku kirjanduse kehtestamine. Tunnen nii mõndagi raamatukogutöötajat ja olen sellel teemal juttu teinud. Avinurme Heli ja Anu teavad, et senini on neil kõik korras olnud. Vajalikud ja sealhulgas ka kohustuslikud väljaanded on enamasti olemas. Kui keegi lugejatest tahab mõnda sellist raamatut või trükist, mida neil pole, saab internetist vaadata, millistes kogudes vajalik teos on, ja siis valib lugeja, kuidas ta edasi toimib — kas läheb ise raamatule järele või laseb selle Avinurme saata. Probleem on selles, et kohustusliku lugemisvara hulgas võib olla trükis, mida ei loeta. See on kas liiga ropp, mõõdutundeta irooniline, elupõletajalik või muudel põhjustel vastuvõetamatu. Siis on küll kahju kulutatud rahast ja riiulipinnast. Küllap auhindamiskomisjonides on toimekaid ja vähemtoimekaid otsustajaid ja nii võib juhtuda, et üksikute subjektiivne arvamus jääb peale, kõigil polnud ehk aega üllitisega tutvudagi. Ega iga hea kirjutaja pole osav ärimees. Olen täiesti kindel, et meie suveteatri juhi Malle Pärna lasteluuletuste raamat vääriks igal juhul rahva sekka jõudmist elik trükkimist, aga rahastamine lükkub aina edasi. Meie eas inimestel tuleb ikka aeg-ajalt arstide poole pöörduda. Meie Änniksaare küla kõige eakam meesterahvas tahtis uut kuuldeaparaati saada. Eelmisega, mis maksis 60 eurot, juhtus õnnetus — kutsikas arvas, et see on kont. Tahtsin Väinot aidata, võtsin aparaadi kaasa, kui Rakverre asja oli. Polikliinikus polnud registratuurigi, kust oleks infot saanud. Ühes kõrvaarsti kabinetis polnud sel päeval vastuvõttu, teises algas töö pärast lõunat. Tegin aja parajaks Virumaa arhiivis. Tulin tagasi polikliinikusse, et asja edasi ajada. Ega mul arsti vastuvõtuks nime ju kirjas polnud. Palusin siiski luba oma mure ära rääkida. Kui ma kuuldeaparaati näitasin, lausus tark proua, et tema nendega ei tegele. Palusin, et ta annaks järgmiseks hommikuks kõrvalkabinetti mu nime üles, sest ma ei saanud ju registreerida telefonil, mis seisis lukustatud ukse taga. Rakveres on iga arst oma kabinetis omaette registreerimisega ja see toimib ainult siis, kui ta on kohal. Nüüdseks on Väino uue kuuldeaparaadi saanud, seekord 120 euro eest. Hambaarsti juurde läksin juba üle-eelmisel aastal. Röntgenipilt sai tehtud ja mitu hambavaret ootas otsust, kas ravida või välja tõmmata. Teadsin oma rahakoti pidevalt kõhna seisu. Palusin arstilt eelarvet. Tark proua lausus, et väljaminek tuleb 40 tuhat krooni, siiski, 20 tuhat, parandas ta ruttu. Ütlesin, et lähen abikaasaga nõu pidama. Nüüd on mul need kihvakesed välja tõmmatud ja edaspidine asjade käik on selline, et saan riigi abiga uue proteesi. Olen kuulnud, et rahvaloenduse küsimustik pidavat olema äärmiselt keeruline ja pikk. Mõnikord ei tea me isegi, kas oleme perekond või leibkond. Aga aeg ei peatu, vaid ruttab aina edasi. Peatselt tuleb kohustuslik ID-kaardi ja passi vahetus. Millegipärast Viasati abil on Eesti telekanalite kvaliteet nigelavõitu. Astuks nende tsunftist välja, aga selle eest tuleb jälle maksta. Inglise arvutiasjanduse professor, kirjanik Randy Pausch on öelnud: Aeg on kõik, mis sulle on antud, ja ühel päeval võid avastada, et sul on seda alles vähem, kui olid arvanud. Meil pole enam aega lollusteks. Paljud hästi toimima hakanud muuseumid, riigiasutused, ettevõtted, koolid, seadused, määrused jne võiksid alles jääda ja veel paremini tööle hakata. Aga ei — meil on vaja kehtestada mingid kvoodid, nimekirjad, maksud, muudatuste muudatused jne. Ja lõpetuseks — kuidagi ei taha nõustuda, kui kirjutatakse või kuulutatakse avalikus meedias, et tänu libedale teele kaotas auto juhitavuse. Tegelikult libeduse tõttu. Või tänu tulekahjule jäi perekond oma kodust ilma. Selle lause ütles tuntud telemees Reikop, aga juba eelmisel aastal. Elle-Vaike Kiik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||