|
||||
Nr 2 (1033) Neljapäev, 12. jaanuar 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Mida siis möödunud aastast kaasa võtta, mis meie elu ilmestas? Küllap on alati kergem leida seda, mis laidusõnu väärib, kui kiidetavat. Ent oli ju mõndagi ilusat. Nõnda palju kõikmõeldavaid suvetuure, kontserdireise, vabaõhuetendusi, kui läinud suvel pakuti, ei ole olnud igal aastal. Lauluga läksid maale kõik, kes viisi veeretada oskasid. Pidulikult tähistati vaba Eesti 20. aastapäeva, Tallinn oli üks 2011. aasta Euroopa kultuuripealinnu. Küllap kultuur kutsus paljusid neidki, kes varem ta kutset ei kuulanud, ent — nagu alati — oli helesinine unistus üks, tegelikkus teine asi. Kujutlesime, et Tallinna tänavad on päevast päeva täis uut ja üllatavat, et koged igal sammul seda, kuidas kultuuriime elu õilistab, et lisaks neile sündmustele, mis niikuinii plaanis, pakutakse tõeliselt erilist. Muidugi oli mõndagi, mis meelde jääb. Merepäevadel ootas legendaarne Krusenstern, oli avatud uksi ja avatud (hoovi)väravaid, mis võiksid tegelikult hoopis sagedamini külalistele lahti olla, oli linnaekskursioone, mida võiks samuti väikese tasu eest pidevalt korraldada. Muidugi oli aastakene ettepoole toodud noorte laulu- ja tantsupidu ja oli varakevadisel Vabaduse väljakul suur kuppel, mille sees kügelesid need vipid, kel meeldib oma ihu (ja hinge) eksponeerida. Mõnda aega elustas Skoone bastioni Põhuteater. On seegi kõige liha teed läinud, kuid hinge jäi küdema küsimus, kas vanalinn ikka sugugi areneda ja muutuda ei tohi, kas see peab üks muumia olema ning muumiaks jääma. Skoone bastion, too tõeliselt kaunis paik keset linna muutub taas pelutavaks tühermaaks, nagu ta on aastakümneid olnud. Käes on ilusa numbriga aasta — 2012. Nimetatud on see rahvusvaheliseks aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaks (AVPVSA). Kõlab ju kenasti. Ega keegi ei taha oma elupäevi tuimalt ja hallilt lõppsadamasse loksutada. Paraku ei ole kõik enda teha. Tervis näiteks. Küllap on mõnda muudki, mis ainult oma heast tahtest ei olene. Edukalt tegutsevaid pensionäride ühendusi, seltsinguid ja päevakeskusi on meil rohkesti. Kiidetakse tublisid laulukoore, tantsuringe, käsitöömeistreid. Viimase paarikümne aastaga on eakaile rohkesti huvitavaid ajaveetmisvõimalusi loodud, ent tõsi on seegi, et aktiivselt võtab nende tegevusest osa umbes iga kümnes. Muidugi ei ole igaühele lauluhäält või tantsujalga antud, ei huvitu paljud ka kudumisest või korvipunumisest. Seda arvestades võiksid eakate klubid ja päevakeskused rohkem pakkuda ka neile, kes on pigem n-ö lauatagused inimesed. Kõikvõimalikke vestlusringe, huvitavate kohtumiste klubisid, raamatusõprade ja kodu-uurijate ühendusi võiks olla palju rohkem. Kurdetakse, et nooremad lähevad maalt ära, jäävad vaid eakad. Küll suudavad nemadki, kui natuke tuge saavad. Endised õpetajad, kultuuritöötajad, põllumajandusspetsialistid, inimesed, kel pikk ja huvitav tööelu seljataga, peaksid peeglisse vaadates endalt küsima: “Mida võiksin teha mina, et kodukandis huvitavam oleks?” Ja vajadusel omavalitsusjuhtidel nööbist kinni võtma ning ütlema, millist toetust oodatakse nendeltki. Aktiivsena vananemine ei ole tühi sõnakõlks, see ei tohiks jääda kusagil kaugel ja kõrgel välja mõeldud slõuganiks, mis kirja pandud vaid selleks, et kohe taas unustada. Eesti Pensionäride Ühenduste Liit on välja töötanud aktiivsena vananemise ja põlvkondade solidaarsuse aasta kontseptsiooni Eestis. Oodatav eluiga on pidevalt kasvanud ning see tagab, et ka eakad peavad senisest enam ühiskonna edenemisse panustama ja oma kogemusi edasi andma. Riigikogu peaks seda, kuidas nimelt, arutama tähtsa riikliku küsimusena, koolikirjandeiski võiks käsitleda põlvkondade teemat, see paneks ka noored mõtlema, mida eakamatelt õppida. Koos Avatud Eesti Fondiga on demokraatia nädala raames kavandatud esinemisi koolides. Tegelikult võiks (peaks) õpilastega kohtumisi korraldama sageli, arutlemaks, mis on olnud, mis muutunud, mida toob tulevik. Ja selleks pole vaja muud kui head tahet. Koole, kus kohtuda, meil õnneks ju on. 29. aprill on kuulutatud Euroopas põlvkondadevahelise solidaarsuse päevaks, tänavu tähistatakse seda juba neljandat korda. 27. aprillil on kavas Tallinnas korraldada rahvusvaheline temaatiline konverents, kõne all, mõistagi, noodsamad aktuaalsed teemad. Oleks tore, kui see konverents võtaks kokku sedagi, mis on juba tehtud või kavas kõikjal üle vabariigi. Too pika ja keerulise nimega aasta — AVPVSA — on alanud. See tähendab, et nüüd on aeg eakate keskustes aru pidada. Ja mõelda sellestki, kuidas haarata kaasa ka need, kes seni on ühistegevusest kõrvale jäänud. Alanud aastal peaks teemaks olema mitte see, miks midagi teha ei saa, vaid mida teha, kuidas teha, et ka kolmanda nooruse aastad oleksid toredat tegevust täis. Igal pool. Igaühe jaoks. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||