|
||||
Nr 1 (1032) Neljapäev, 5. jaanuar 2012 |
||||
|
Arhiiv |
Hommikune ilmateade lubas kuiva soojakraadidega päeva. Ideaalne ilm viimasteks talve-eelseteks korrastustöödeks kalmistul! Olime abikaasaga küll hiljaaegu suurema lehelasu kalmudelt minema rehitsenud, aga vahepeale jäi mitmeid tormipäevi... Kohapeal selgus, et tegevust leidus. Lisaks roostekarvaliseks tõmbunud kaselehtedele jäi rehapiide taha arvukalt männiokkaid ja tuules murdunud peeni kaseoksi. Õhk oli mahe, aeg-ajalt säratas pilve varjust päikestki. Surnuaias elustusid mälestused. Vanematest ja kodust. Mu lapsepõlvekodu ei jää kalmistust kaugele. Vanemad olid tsaariajal sündinud ning oma nooruse paremad aastad elanud Eesti Wabariigis. Ei mäleta, et meie äärelinna kodutänaval oleks vene ajal jõuluaegu aknaid tekkidega kaetud. Meeles on aga see, et hoolimata sõjajärgsest majanduslikust kasinusest ei puudunud pühadelaualt kunagi ema küpsetatud kaneelikuklid. Nii oli tuba toogi kord magusaid lõhnu täis. Aasta võis olla 1948. Silme ette kerkib pilt: jõulupuu juures istuvad kaelakuti mu isa ja üüriline Dmitri, pikka kasvu sõjaväelane, ja laulavad hingestunult metsas sirgunud kuusekesest. Laulavad kumbki oma keeles. Mina aga löön nendele innukalt takti. Pärast surnuaias käiku ootasime bussi mu endise koolimaja naabruses. Rohkem kui kolm aastat on see vana kivihoone müügis olnud — kool liideti linna teises servas asuva kooliga. Piilun akende poole teisel korrusel. Seal, klassiruumidest kohaldatud lavaga saalis toimusid meie nääripeod. Koos näärikuuse, näärinäidendi ja näärivanaga. Egas laps selle üle pead vaevanud, miks jõulud näärideks muutusid. Tähtsad olid hea tunnistus veerandi lõpus ning rõõm peatsest koolivaheajast, kindlasti ka saadud maiustustepakist. Väike rõõm palju loeb, nagu ütles mu kunagine töökaaslane. Jõulud saime tagasi veel enne taasiseseisvumist. 80ndate lõpp tõi meie ellu palju uut ja erutavat, tegelikult oli see uus unustama sunnitud vana. Egas jõulud ju vahepealgi kuhugi kadunud, terve kristlik maailm tähistas jõulupühi. Raadiojaamad hakkasid aegsasti jõululaule eetrisse laskma. Nii et tõusis nurinatki: “Pidage ometi hoogu! Kolm korda päevas “Püha ööd” kuulata on palju.” Poeletid täitusid kireva jõulukaubaga. Taas avalikuks kuulutatud jõulude hardus täitis meeled ja südamed. Nüüdseks on olnud kakskümmend aastat jõule taasiseseisvunud Eestis. Kahetsusega tuleb nentida, et pühalikkus kipub kommertslikkuse varju jääma. Jõulukarussell keerles täie hooga. Reklaam, laadad-müügid, kontserdituurid... Küllap on kõigel sellel oma koht. Samas ei salga, et tänapäeva tähtpäevadel on man raha maik ja eurometalli läik. Ja mis sest eurostki saab? Alles ta tuli maaletoojate sõnul siia kui päästja... Töötus, hinnatõusud ja makseraskused — kahjuks on see meie praeguse elu reaalsus. Kas võim teenib rahvast või tuleb loota üksnes endale? Ent sellest kõigest ei tahaks üldse rääkida. Olid jõulud. Need on minu ja sinu, meie kõikide pühad. Ja kui kõneleme jõuludest, mõtleme ennekõike kodule. Las jõulu´ tulõva´, sis lää ma vahtsõst kodu, jääs maha rahutu ja kärsik liin. Tiid mõtsuvahelist nii virgalt sörk mi hobu ja minnu jõulurõõmu´ uutva iin. Nii on oma tunded luulesse pannud meremehena leiba teeninud Rõuge kandi mees Johannes Siska. Ajast aega on pühadeks koju, oma juurte juurde mindud. Paraku on alati olnud olukordi, kus kuidagi ei saa jõuluks koju. Siberisse küüditatutele andis tuge eesti keeles laulmine. Laul oli sild, mis neid tuhandete kilomeetrite taha kodumaale ja koju viis. Praegu aitavad pikki vahemaid lühendada mobiilikõned ja meilid, Skype. Ent olgu virtuaalne suhtlus kui suure täiuseni viidud, miski ei asenda lähedase sooja käepigistust ja kallistust... Ka kõige kehvemast kodust on troostitum kodu puudumine. Ühes päevauudiste telesaates nimetatud kodutute arv — poolteist tuhat inimest — tundus hirmuäratav. Kardan, et täpset arvu ei teatagi... Ka nemad on inimesed. Õnneks on sooja südamega inimesi, kes kodutute elu püüavad natukegi inimväärsemaks muuta. Jälle olid heledates tuledes kodud ja kirikud, kalmistud olid täis tulesilmi. See on vana ilus komme käia kallitel kalmudel küünlaid süütamas. Teleülekanne jumalateenistusest mõnes Eestimaa kirikus tõi meile koju jõulusõnumi. Lasti hea maitsta jõuluprael, kapsastel, verivorstidel ja süldil, krõbistati piparkooke... Keegi oli kuuse alla poetanud kingipakke... See kõik on igituttav, ent siiski igal aastal uus. Süveneb usk, et hea võidab kurja ja valgus pimeduse. Uusaasta tähistab valguse võidukäigu algust looduses. Liina Valper, võrokene |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||