|
||||
Nr 45 (1030) Neljapäev, 15. detsember 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Jõuludeni on jäänud pisut rohkem kui nädalapäevad. On advendiaeg, enesesse vaatamise ehk sisekaemuse aeg. Peale endast nõrgematele mõtlemise on meist igaühele kohane või lausa kohustuslik mõelda sellelegi, kuidas oleme oma ajalikus elus toime tulnud olemuslike valikutega hea ja kurja vahel. Et kas me pole oma igapäevaaskeldustes ja pikemate eluplaanide teostamisel toiminud liiga enesekeskselt, omakasupüüdlikult või koguni ebaeetiliselt. Advendiaja algul sai teatavaks, et tänavune Aadu Luukase missioonipreemia, mis oli vanas rahas miljon krooni (uues 64 000 eurot), läks jagamisele sotsiaalteadlase Marju Lauristini ja teoloog Toomas Pauli vahel nende väljapaistva panuse eest Eesti tasakaaluka arengu heaks. Aadu Luukase sihtasutuse nõukogu esimehe Indrek Luukase sõnul valiti seekord välja inimesed, kes on aidanud kõige paremini majandussurutisega toime tulla. Lauristin avaldas sealjuures tunnustust 2006. aastal igavikuteele läinud Aadu Luukasele: “Me ei ole jõudnud päriselt kapitalismini, mida meie rahvas vääriks, aga Aadu Luukas võib olla siin suureks teenäitajaks.” Lauristin jätkas: “Kapitalism, mis väärib püsimist ja jätkumist, ei hinda ainult materiaalset vara, vaid ehitab selle abil tegelikult vaimset vara ja paremat ühiskonda.” Väga kõnekas oli seoses Toomas Paulile missioonipreemia andmisega tema otsus loovutada saadud 32 000 eurot Diakooniahaiglale, et sel asutusel oleksid paremad võimalused abivajajate, esmajoones igaviku lävepakuni jõudnud inimeste põetamiseks. Adusime kõik, et väärika ja elukogenud vaimuliku Pauli seesugune samm oli märgilise tähendusega, andes otsest tunnistust tema seesmisest suurusest, et mitte öelda: ülimast eetilisusest. Hingepuhtusele, eetikale peaksime oma valikute tegemisel mõtlema mitte üksnes jõulueelsel ajal. Hea ja kurja tundmise puu viljade paremaks äratundmiseks on meie vanarahvalgi lausa aegade hämarusse ulatuvat tarkust. Et hing ei läheks hukka, tuleb teha tööd ja näha vaeva. Või siis meenutades pühakirjast pärit mõttekäiku: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks… Igapidine vastand väärika Toomas Pauli ja teistegi vastutustundlike inimeste käitumisele enda ja ühiskonna vahelistest tasakaaludest juhindumisel on paraku olnud Isamaa ja Res Publica Liidu liikmete Indrek Raudse, Nikolai Stelmachi ning Siim Kabritsa lehkav talitusviis lausa sadadele vägagi kahtlase või koguni kriminaalse taustaga Vene, Ukraina, Valgevene jt ärimeestele või finantsseiklejatele elamisloa mahhineerimisel. Vaatamata oma erakonna isamaalisele “kaubamärgile” või otseselt selle taha pugedes on Raudne ja Stelmach oma mõjuvõimu ära kasutades elamisloaäris pidanud silmas ilmselt nii oma kukru täitmise kui tõenäoliselt ka erakonna finantshuve. Oma täielikult ebaeetilist ning mitut pidi Eesti Vabariigi mainet kahjustavat loaäri põhjendasid-selgitasid Raudne, Stelmach ja Ko üleoleval ilmel niimoodi, et sellega olevat nad toonud Eesti riigikassale suurt lisatulu, mis johtuvat siia elama-äritsema asunud välismaiste suurärimeeste tegevusest. Laupäevane IRLi volikogu piirdus selle skandaalse kaasuse arutamisel vaid sellega, et võeti rahuloluga teatavaks Raudse ja Stelmachi lahkumine valitud ametikohtadelt ja erakonna liikmeskonnast ning kuulati kommunikatsiooni- ja majandusminister Juhan Partsi ning siseminister Ken-Marti Vaheri selgitusi oma mitteseotusest elamisloaäriga. Aga nagu paljud nimekad poliitikavaatlejad (sotsioloog Juhan Kivirähk, professor Rein Ruutsoo jpt), nii olen minagi kindlalt seisukohal, et poliitikust minister on täisvastutav tema valdkonnas tehtud nurjatuste eest ka sel juhul, kui tal endal pole olnud nendest aimugi. Sest minister on kohustatud korraldama-tegema oma tööd niimoodi, et tema ministeeriumi haldusalal väär- või lausa kuritegusid toime ei pandaks. Endine kultuuriminister Signe Kivi ei teadnud Kultuurkapitali eesotsas olnud Viioli kasiinodes laiaks löödud kaheksast miljonist kroonist mitte kui midagi, aga ometi tundis ta toimunu puhul poliitilist vastutust ning astus ametist tagasi. Sedasama tegi ka põllumajandusminister Tiit Tammsaar, kuigi ta ise Rakvere elevaatoritest vilja ei kõrvaldanud. Aga IRLi ministrid näevad oma ülesannet justkui vaid selles, et üldsusele aina põhjalikumalt tõestada-selgitada, et nemad olid puu otsas, kui pauk käis… Elamisloamahhinaatorite tegevus ja nende sõpradest ministrite tegevusetus on jätnud lehkava märgi kogu Eesti mainele ja julgeolekule. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||