|
||||
Nr 43 (1028) Neljapäev, 1. detsember 2011 |
||||
|
Arhiiv |
On hallide päevade aeg, mil tundub, et meile, siin maakamaral kõndijatele, on taeva ja maa vahele nii vähe ruumi jäetud… Ka need kõige viimasemad, kangekaelsed lehed puudelt on langenud, üha enam on ududes hommikuid ja päevi. Päike teeb järjest lühemaid jalutuskäike ja käristab valgest ajakangast halastamatult tunde vähemaks. Sügise kõige hallim kuu on tegemas ruumi ootusele, valguse ootusele, jõuluootusele… Vaid mõned päevad tagasi, 26. novembril tähistasime taasiseseisvunud Eestis kaheteistkümnendat korda kodanikupäeva. Päeva, millele pani aluse 1918. aastal Maanõukogu välja antud määrus Eesti kodakondsuse kohta. Kodanikupäev — iseenesest argine, aga väga tähtis päev teiste päevade reas. See on justkui revisjon meis endis. Päev, mil me tavalisest enam peaksime mõtlema kodaniku ja riigi suhetele, väärtustama kodanikuks olemist, rääkima kodaniku õigustest ja kohustustest, pöörama tähelepanu oma riikluse hoidmisele. Nii väike riik nagu Eesti on ime, mida tuleb osata hoida ja kaitsta. Inimesed, kes sellel põhjamaisel laiuskraadil elavad, töötavad, lapsi kasvatavad, vajavad samuti tuge ja hoidmist, kaitsmist ja mõistmist — oma riigilt. Enamik kodanikuõigusi on kirjas meie põhiseaduses, ent on ka midagi enamat, mida raamatusse ei raiu, need on teadmised ja oskused ning armastus, mida antakse edasi põlvest põlve koos emapiimaga. Kui palju me üldse mõtleme sellele, kas mina, sina, meie kõik oleme olnud oma väikesele ainukordsele riigile head kodanikud, tunnetanud, mis ühe riigi käekäigu juures sõltub just minust, sinust, meist kõigist? Igapäevaaskeldustes vist vähe, rohkem üks kord nelja aasta tagant — siis, kui seisame oma südametunnistusega silmitsi valimisurni juures, et valida oma esindajaid. Vähemalt peaksime seda tegema. Meenuvad poliitikavaatleja Agu Uudelepa soovitussõnad (ühest poliitikakommentaarist Vikerraadios just mõned päevad enne valiku tegemist Riigikokku) küsida endalt, “kas tema meelest on hakkamasaamine eelkõige igaühe enda vastutus või peab riik pigem rikkamatelt võtma ja vaesematele andma”… Rahva heaolu, perekonnaelu turvalisus sõltub meie kõigi tahtest. Poliitika valik määrab nii meie rahva ja riigi kui ka kodu ja perekonna saatuse.Valiku tegemine nõuab vastutustunnet poliitiliste valikute tagajärgede eest, riigi ja rahva saatuse eest. Mõned nädalad tagasi inimarengu aruannet 2010/2011 esitledes rõhutasid aruande koostajad, et võrreldes teiste Baltimaadega on Eestis hästi hakkama saadud, aga selle edu hind on eestlaste kannatlikkus ja vaoshoitus. Sageli ongi just Eesti edus sisemised erisused väga suured, meie edumudel on paljuski seotud kärbetega, mis on puudutanud valusalt töötegijaid — eriti kõrge töötus, palkade langus, madalad sotsiaalkaitsekulud, millega oleme ikkagi kaks korda Euroopa keskmisest maas. Pofessor M. Heidmets tõi septembrikuus inimarengu aruande esitlusel välja mõndagi rõõmustavat, ent mis on kui tilk tõrva meepotis, see on allpool vaesuspiiri elavad lapsed, kellest 10 protsenti ei saa iga päev normaalselt süüa. Ta ütles: ”See on meie rahvuslik häbi.” Pofessor Marju Lauristin, kommenteerides inimeste eluiga, tõi rõõmsama poole pealt välja selle, et Eestis on viimase kümne aastaga kasvanud keskmine eluiga viie aasta võrra. Ent medalil on ka teine pool — see on meeste ja naiste eluea kümneaastane erinevus. Valus moment — Eesti meeste eluiga ja tervis. ”Nii et meie nõrk koht on meeste tervis,” rõhutas professor Lauristin. Vaid mõned tõigad seekordsest inimarengu aruandest, ent väga kõnekad. “Maailm meile kõigile“, nii kõlas kaheksa aastat tagasi rahvusvahelise puuetega inimeste aasta juhtlause. See lause peaks saatma poliitikaid ja poliitikuid iga päev. Mida see tähendab efektiivsusele pürgivas maailmas, kus asjadel on sageli suurem tähendus kui inimsuhetel? Kui sageli me üldse mõtleme inimestele, kes elavad peaaegu nähtamatult meie kõrval? Millised on nende, meist igaühe võimalused ja ootused eneseteostuseks? Kindlasti tuleb senisest rohkem mõelda inimsuhetele, õppida märkama enda kõrval ka neid, kes on erilised, kelle vajadused ja jaks on pisut teistsugused kui füüsiliselt tervetel. Peame jõudma selleni, et iga inimene Eesti riigis saaks ennast tunda ühtehoidva pere liikmena. Meie rahva kestmajäämine ning selleks õiglase ja tugeva riigi rajamine algab tasakaalustatud sotsiaalpoliitikast — turvalisusest, inimlikest suhetest, põlvkondade kooskõlast ja üksmeelest. Selleks pole palju vajagi, sageli piisab sellest, kui märkame teist inimest enda kõrval, kui märkame tema muret ja ütleme: lahendagem see koos! On aasta kõige lühemate päevade ja pimedate ööde aeg. On ootuse aeg, mil oleme mõtetes olnu, olnute, oleva ja tulevate päevade juures. On aeg, kus liiguvad päkapikud ja kui väga soovid, saavad soovid teoks. Mai Treial |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||