|
||||
Nr 42 (1027) Neljapäev, 24. november 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Rahvusraamatukogu saal oli rahvast peaaegu täis. See oli ka mõistetav, sest Tallinna Pensionäride Ühendus oli palunud eakate küsimusele, kuidas üha kallinevas ühiskonnas toime tulla, vastama peaminister Andrus Ansipi. Kuigi konkreetseid nõuandeid, näiteks millest oleks odavam lõunat keeta või kuidas odavamalt sooja tuba saada, sealt vaevalt keegi eakatest ootas, võis ikkagi oletada vastastikust mõistvat arupidamist, kuulda mõnd head lootusrikast sõnumit. Muidugimõista nõnda see kohtumine ei läinud. Peaminister selgitas taas kord, kui vähe on meil ühe pensionäri kohta töötegijaid, see tähendab maksumaksjaid, ja kui hulluks võib asi veel vanade inimeste arvu suurenedes minna. Saime ka ülevaate sellest, kui tume on laenu võtnud riikide olevik ja tulevik, mida head toovad kaasa riigijuhtide välisreisid, kui suur on meie majandusedu, mida tähendab see, et meie hariduskulutused on suuremad kui ELis keskmiselt, kui paha on astmeline tulumaks ja veel väga palju harivat. Küsimusele, kas koalitsioonileppes väidetust, et Eestist saab parim paik peredele ja väärikaks vananemiseks vanuritele, on taganetud, saadi vastuseks, et see polnud väide, vaid eesmärk, mille poole püüeldakse. Nõnda küsides ja vastates kombati ühtlasi teineteise üldist suhtumist teemasse, seda, kas teine pool väärib usaldust ka edaspidi. Muidugi, üle oma varju ei hüppa, seda nii riik oma võimekuses vanaduspensione tõsta, eakaid rohkem toetada kui ka eakad, kes ei jõua kaugemale oma tagasihoidlike soovide viisakas vormis esitamisest. Ajakirjanikuna küsimusi-vastuseid üles tähendades ja linti võttes, neid hiljem analüüsides ja ürituse meediakajastusi lugedes mõistsin, et küsijate ja vastaja huviks polnud sugugi teineteist solvata või aiast rääkides siiski rohkem aiaaugust kõnelemisele pühenduda, vaid kohtumise teema — kuidas üha kallinevas ühiskonnas toime tulla — on senini valitsuse poolt lahendamata. Igaüks elab meie ajas just nii, nagu ta seda suudab, tema eest vastutab ta ise. Mis aga inimesed, olgu nad siis vanad või noored, sisimas eriti rahulolematuks teeb, on vastuolu riigi kuvandi loomise ja selles tegeliku elu vahel. Meil on vähim laene, me oleme euroala kõige tervema majandusega ning progressiivsem riik, meie majandus kasvas kolmandas kvartalis kogu eurotsooni majanduse aastases võrdluses kõige rohkem jne, jne. Nii jääb ju üle arvata, et kasvavad ka riigi kodanike majanduslikud võimalused. Ometi pole see nii. Ehk on praegune hall aastaaeg meie arusaamist riigis toimuvast piiranud? Või ei olegi õige asjade üle arutleda inimesel, kel pole toimuvast selget kogupilti, nii nagu seda on näiteks Riigikogu liikmel? Sellepärast lugesin esmaspäeval suure huviga internetist (www.tartupostimees.ee) Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimehe, Riigikogu liikme Heljo Pikhofi mõtteavaldust “Eesti huvid nõuavad tegusid, mitte tühje sõnu“. Pikhof kirjutab, et tuleva aasta riigieelarve arutelu näitab selgelt: Eestil on põhilised koolitükid õppimata. Kuidas nii, võib küsida, sest valitsus saab Brüsseli õpetajatelt ühe priske viie teise järel, on teistele eeskujuks suisa autahvlile riputatud. Riigikogu liige väidab, et meie praegused poliitikakujundajad vilistavad omainimestele. Eelarvet koostades või mis tahes sihte seades peaksime lähtuma omaenese riigi vajadustest, kestmisest, rahvast, et tagada “eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade“, nagu pidulikult ütleb Eesti Vabariigi põhiseadus. Muuhulgas toob Pikhof näiteks erakonna pidevad taotlused lastele ja noortele suunatud meetmete rakendamiseks. Ta loetleb: taas tuleks käivitada lasteaiakohtade riiklik toetusprogramm ja tudengite õppelaenude kustutamine, võimaldada tasuta koolilõuna gümnaasiumiõpilastele ja õppetoetused üliõpilastele. Ta kirjutab: “Pelgalt valikutele taandub tahe kolmekordistada lastetoetused teisest poolaastast. Praegune 19 euro suurune toetus on muutunud riigile juba piinlikuks. Riigi abita sulab rahvas lihtsalt kokku... Lasterikaste perede ausse tõstmine on igal juhul tähtsam kui kintsukaapimine võõrsil.“ Võib arvata, et riigikogulane nii ainult ei kirjuta, vaid ka kõneleb Riigikogu saalis. Kas siis eakate küsimusi, mida sai esitada kohtumisel peaministriga ja mis ammendavaid vastuseid ei saanud, pidada vähem tähtsateks? Või küsida hoopis nii: kas neid pidada tähtsamateks riigikogulase küsimustest, et need oleksid pidanud saama otsese vastuse? Eesti huvid, need on ühtlasi sinu ja minu huvid. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||