|
||||
Nr 41 (1026) Neljapäev, 17. november 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Me kõik teame, mida nimetatakse loomulikuks vajaduseks — vajadust kempsu minna. Tuleb välja, et inimesel on neid loomulikke vajadusi palju rohkem: alkohol, narkootikumid, suitsetamine. Kui kahte esimest peame endastmõista väga halvaks harjumuseks, siis viimast — suitsetamist — pannakse tähele märksa vähem, kuigi suitsupakil on kiri “Suitsetamine tapab!”. (Alkoholireklaamiga kaasneb vaid hoiatus: “Alkohol kahjustab tervist!”) Kuulsin üht noorukit ütlemas: “Räägivad, et üks suits tapab hobuse, aga mina pole ju hobune!” Miks sellest rääkida? Haapsalu lastekodu põlengu uurimine lõpetati äsja. Ausalt tunnistas lastekodu direktor, et nende asutuse töötajail oli luba ühes kindlas kohas suitsetada. Sellest, kus hoiti suitsetajate tikke ja tulemasinaid, said aimu ka kasvandikud. Oli nende laste arengutase milline tahes, nende tähelepanuvõime võis olla isegi teravam kui tavalistel noortel inimestel. Hukkunud laste vanemad vaidlustasid uurimistulemused ning nõudsid tulekahju süüdlas(t)e leidmist. See tulekahju oli üks suitsetamise tagajärgedest. Meenutagem, kui palju me kuuleme või loeme: “Tulekahju põhjus — põleva sigaretiga uinumine.” Kust see kõik algab? Ikka kodust! Kahjuks on viimasel ajal märgatavalt suurenenud just suitsetavate naiste arv (kas võrdõiguslikkus?). Olen näinud ilmselgelt lapseootel naisi, kes, pläru suus, tänaval kõnnivad. Lapsevankrit lükkavat suitsetavat naistki olen näinud ja kahjuks mitte ainult ühte. Mõne asutuse ukse taga on alailma kamp naisi, kes naudivad “suitsutundi”. Ja mis veel hullem — mõne lasteaia läheduses võib näha kasvatajaidki laste unetunni ajal nurga taga suitsu tõmbamas. Lootus, et lapsed seda ei tea, on väike. Üks mu tuttav ei saanud hulk aega aru, mida ta laps teha tahtis, kui ütles isale: “Läheme lonti tõmbama!” Tükk aega uuris, kuni sai jälile, et kasvatajad lasteaias kutsuvad üksteist suitsetama just seesuguste sõnadega. Pole siis ime, kui koolimaja nurga taga võib näha kobaras õpilasi suitsu tõmbamas või kui sulle tuleb vastu kooli ruttav õppur, koni suunurgas tolknemas. Mida teha selle pahe vähendamiseks? Eelkõige peaks iga lapsevanem vaatama peeglisse ja küsima endalt: “Mida olen mina teinud, et mu laps suitsetama ei hakkaks?” Küllap peaks alustama endast, katsuma ise sellest pahest vabaneda. Ega see kerge ole, kuid võiks ju proovida. On teada, et leidub inimesi, kes on suutnud suitsetamise maha jätta. Üks mu ülikooli kursusevend võttis kätte ja tegi peaaegu uskumatu teo. Nimelt võttis ta ühel olengul sigareti suust, viskas selle tuhatoosi ja pole siiani — ligi viiskümmend aastat — suitsude poole vaadanudki. Ometi oli ta varem ahelsuitsetaja, kellel kulus ööpäevas kaks ja pool kuni kolm pakki sigarette. Niisiis, kõik on võimalik, vaja vaid tahta. Ülo Sain |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||