|
||||
Nr 40 (1025) Neljapäev, 10. november 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Kodanikuühiskond, osalusdemokraatia ja kolmas sektor on meil kahjuks sellised mõisted, mis eksisteerivad rohkem paberil kui tegelikus elus. Tekib mulje, et rahvaga ei taheta või kardetakse rääkida. Nagu näitavad kogemused mitte eriti kaugest minevikust, on rahva sõnal tohutu jõud. Protestiallkirjade kogumisega hoiti ära Narva elektrijaamade erastamine. Üldsuse survel riigistati taas Eesti Raudtee. Positiivsed näited ei ole kahjuks muutnud üldist suhtumist. President on valitud ja ametisse vannutatud. Elagu president! Kõik oleks nagu korras. Ja ei ole ka. Presidendi otsevalimise seaduseelnõu anti 2004. aastal Riigikogu menetlusse. Sellega kogu lugu piirdubki, kaugemale pole jõutud. Nähtavasti on meil poliitilisi ringkondi, kellele presidendi otsevalimine ei ole meeltmööda. Stenbocki maja tagatubadest kostab juba sahinaid, et las Toomas Hendrik Ilves istub oma aja ära, meie esitame järgmiseks presidendikandidaadiks suurte Euroopa-kogemustega Siim Kallase. Teiseks ametiajaks valitud riigipeal ei ole sellest sooja ega külma — tema on teinud oma tööd korralikult, seistes Eesti huvide eest Euroopas ja laias maailmas ning õpetades kodus rahvast. Ainus asi, mida võib talle ette heita, on vähene töö Venemaa suunal. See on hea, et meie president viibis Peterburis Jaani kiriku taasavamisel, kuid veelgi parem oleks, kui ta arendaks kontakte oma Venemaa kolleegi Dmitri Medvedeviga. Lahendamist vajavaid probleeme on kogunenud küllaga: Eesti–Venemaa piirilepe on ummikseisus, setu rahvakild kahel pool piiri ootab omavahelise suhtlemise lihtsustamist ja taasühinemist, on küsimus, mis saab eesti küladest Siberi avarustes jne. Venemaa ei tule ise midagi pakkuma, meie asi on küsida ja nõuda. Kahjuks ei olnud sellest juttu ka T. H. Ilvese ja Indrek Tarandi valimiseelsetes debattides. Rahvas on statisti rollis ka kõige selle suhtes, mis on seotud Euroopa Liiduga. Selle asemel, et eht-saksa täpsusega täita kõiki ELi ettekirjutusi, tuleb selg sirgu ajada ja ka ise midagi otsustada. Siia sobivad hästi president Toomas Hendrik Ilvese sõnad: “Kõigega, mis “sealt” tuleb, oleme ise nõustunud, ka säästupirnide ja piimakvootidega.” Kuid kes peab kõik tähtsad otsused langetama, kui Riigikogu ja valitsus sellega hakkama ei saa? Energeetikaküsimus tervikuna tuleks panna üldrahvalikule arutelule, sest Euroopa Liidu direktiiv nõuab Eesti elektrituru avamist 2013. aastal, see toob aga kaasa umbes 40-protsendilise elektrihinna tõusu. Vähe sellest, et meil kõigil tuleb elektritarbimise eest senisest tunduvalt rohkem maksta, kandub hinnatõus ka iga elektriga seotud toote-, kauba- ja teenuseliigi lõpphinda. Tagajärjeks on mitte tavaline, vaid hüperinflatsioon. Kui tõesti muud lahendust ei leita, siis praegu on viimane aeg alustada ennetavate abinõudega, et hinnalöök ei tabaks meid liiga valusalt. Väljapääs on üks — palkade ja pensionide tunduv suurendamine. Kui seegi ei aita, tuleb võtta kasutusele mõiste sotsiaalelekter, mida kunagi ammu soovitas tollane majandus- ja kommunikatsiooniminister Liina Tõnisson. See tähendab seda, et vähekindlustatutele, sealhulgas pensionäridele kehtestataks madalamad elektritariifid. Toona tekitas see teatud ringkondades muidugi tugeva vastuseisu. Tasub meenutada, et uus ei ole midagi muud kui unustatud vana. Tavakodanikul on raske orienteeruda energiaprobleemide sasipuntras. Eestis on umbes 70 aastat elektrienergiat toodetud põlevkivi baasil. Selle aja jooksul ei ole meie elukeskkonnaga midagi halba juhtunud. Vaevalt juhtub nüüdki, kui kasutusel on moodsad keevkihil põhinevad katlad ja ülipeene puhastusvõimega filtrid. Taastuvenergia ja koostootmisjaamad on muidugi omal kohal, kui neid õigesti rakendatakse. Kui aga korralik küttepuu töödeldakse hakkpuiduks, et seda katlakoldes põletada, on midagi viltu. Kui tuulepark hakkab ohustama looduskeskkonda ja piirkonnas elavate inimeste tervist, on see samuti kurjast. Taiplik lugeja saab isegi aru, et nende asjade taga on Euroopa Liit oma nõudmistega. Valitsuse, majandusministeeriumi ja riigiaktsiaseltsi Eesti Energia esindajate selgitused ning seisukohavõtud on väheveenvad ja kohati ebaloogilised. Üldsus ootab teadlaste sekkumist. Et võidelda õige energiapoliitika eest, tuleb see endale selgeks teha ja üksipulgi lahti harutada. Ainult siis on ka üldrahvalikel protestiaktsioonidel mõtet. Mait Murumets,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||