|
||||
Nr 39 (1024) Neljapäev, 3. november 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Ei mäleta nii kuldsete kaskede, nii siniselge taeva ja punaste loojangutega viinakuud kui see tänavune, mille ukse äsja sulgesime. On alanud hingedeaeg. Aastad ei ole vennaksed. Mäletame hingetuiske, mis kalmuküünlaid kustutasid, teame vanarahva tarkust, et ilm on uduhall hingekestest, kes koju käima tulevad… Tänavune hingedeaeg on alanud säravselgete vananaiste suve päevadega, ent muidugi põlevad ka tänavu küünlad. Kalmudel ja koduakendel. Muidugi jätab ka tänavu perenaine ööseks toidupala lauale, et kui nad tulevad, need kõik, kes enne meid on olnud. Aga mõtlen vahel kõhedusega, et kuhu ja kuidas, kui nii paljud kodurajad on rohtunud, kui võpsikust ei leia enam tare asetki, kui lapsed ja lapselapsed teenivad oma igapäevast leiba seitsme maa ja mere taga võõra rahva keskel. Hingedeaeg, päevad enne adventi on vaikuse ja endasse süüvimise aeg. Ei ela me siin maailmas igaüks kui üksikul saarel. Ei tule pärast meid veeuputus, ei olnud seda ka enne meid. Olid mehed ja naised, kes põldu harisid ja vilja lõikasid, lapsi kasvatasid, elasid oma rõõmupäevi ja kandsid oma murekoormat. Kui sageli me neist mõtleme, palju neist teamegi? Kui paljud küsimused on jäänud õigel ajal küsimata, jutud rääkimata. Suguvõsauurimine on taas moes. Tänu uue aja tarkadele masinatele kasvatatakse mitmeharulised sugupuud nüüd palju kergemini suureks kui vanal ajal arhiivides istudes, kirikuraamatuid uurides, naabrirahvalt küsides. Nimed ja aastaarvud saavad küll paberile, ent kes ja mis on nende taga, mida nad meile räägivad… Loen ja rehkendan. Minu vanaisa on jäänud leseks, lastest noorim vaid nädalane… Ei ma tea, mis naise mulda viis, kuidas ta maimukesed kaelakandjaiks kasvatas, mida mõtles elust siis, kui neist kolm koolieas kalmumaale läksid. Aga enam ei ole kelleltki küsida. Seda hiljaks jäänu abitust oleme kogenud küllap kõik. Tegelikult on kõige lihtsam mälestusküünal süüdata. Elame omas ajas, ajame omi asju. Millal meil aega ja jõudugi mõelda selle ühise elukanga kudumisest, koe- ja lõimelõngadest, sellest, kui tihedasti me siin ajalikus elus omavahel seotud oleme! Lihtsalt kohtuda ja juttu rääkida, midagi head öelda tuleb meelde sageli siis, kui on juba väga-väga hilja. Ja siis algab pärast napisõnalist nekroloogi meenutuste torm. Raadios, teles, ajakirjanduses. Kõikjal. Seda, kui andekas ja suutlik lahkunu oli, kui palju endast andis, mida kõigile tähendas… Ent seljataga olid ju pikad vaikuseaastad, sellised, mil vaid kõige lähedasemad tema ukselinki liigutasid. Kui palju elab tegelikult meie kõrval tuntud inimesi — kirjanikke, kunstnikke, muusikuid, teadlasi, arhitekte, majandustegelasi —, kes on vanaks saanud, kõrvale tõmbunud. Inimesi, kelle teadmisi ja mälestusi oleks väga vaja. Kelle asi õigupoolest oleks hea seista selle eest, et alatihti ei tuleks nentida: liiga hilja? Loominguliidud? Igas paikkonnas tegutsevad eakate päevakeskused, seltsid, seltsingud? Käiakse koos pitse heegeldamas, rahvatantsus ja lauluringides või mõne muu kauni kunstiga päevi rikastamas. On tänuväärne, kui leidub neid, kes tahavad jäädvustada oma paikkonna eluolu ning omakandi tuntud inimeste mälestusi. Võib ju olla, et esialgu ei olegi nendega midagi peale hakata, et need jäävad kusagile kappi. Tolmuma? Ei, lihtsalt oma aega ootama. Ja mälestustega on nõnda nagu vana veiniga, aastad teevad nad paremaks ning tähtsamaks. Otse loomulikult võib ju igaüks ka ise kõik ennast puudutava paberile panna. Ja kindlasti ei maksa tagasihoidlikult mõelda, et mis nüüd mina, ei ole mina kirjainimene… Võib-olla saaksid ka koolilapsed abiks olla? Hingedeaeg on käes, aga elu läheb edasi. Meie asi on hoolt pidada, et see tõepoolest edasi läheks ja minevikujäljedki alles jääksid. Et ei oleks vaja nukralt tõdeda — liiga hilja. Ajakangaspuud käivad, aga palakas on meie endi teha. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||