|
||||
Nr 38 (1023) Neljapäev, 27. oktoober 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Kas masu on möödas? Täpselt ei tea ilmselt keegi. Kuidas kellelegi… Esimesele Eestile vist küll… Aga viimastele, mille numbreid ei oska keegi öelda, kindlasti mitte. Tõsi — lubadusest, et masu ajal pensioni ei vähendata, on kinni peetud. Milleks riigiisadel oma käsi ja mainet määrida, kui piiritus liberaalses vabaduses tegutsevad ärimehed oma ahnuses teevad tööd suurepäraselt. Meenutame suhkru hinna pöörast tõusu, Euroopa esimeseks. Kui hakati pärima, miks nii, jätkus ärimeestel õigustusi küllaga. Jäi mulje, et see hinnatõus on üks abinõu, mis viib Eesti riigi viie rikkaima riigi hulka. Suretad vaesed välja ja oledki rikaste hulgas… Kui palju vähenes masu ajal meie pikka aega muutumatult püsinud pensionide ostujõud, ei tea täpselt keegi, sellest ei räägita. Kui suure osa sellest kaotusest katab kavandatav pensioni tõstmine 4,4 %, on teadmata. Midagi ikka, aitäh sellegi eest! Masu ajal oli kombeks igasuguseid kärpimisi tehes ja hindu tõstes rääkida võrdsusest ja solidaarsusest. Selgitati, et ka vaesemad kodanikud peavad oma osa andma, et raske aja üle elaksime. Tulevad paremad ajad, taastatakse endine olukord. Kannatatigi, ja kui masu hakkas enam-vähem mööda saama, siis unustati kõrgemal tasemel võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtted. Kui riigi rahakotti hakkas veidike raha kogunema, suunati see ilmselt kõige vaesematele, kõige raskemas olukorras olijatele. Kes need olid? Üllatus, üllatus — meie riigikogulased, nende kuluhüvitised taastati täielikult. Nüüd räägitakse nende töötasude tõusust, mida nemad vaesekesed ise kuidagi pidurdada ei saavat. Päästeameti töötajate, politseinike, õpetajate jt mured hinnati tunduvalt väiksemateks. Paljude maakohtade päästekomandod jäid paari mehega, osa komandosid kaotati. Need väikesed komandod inimesi päästa enam ei suuda. Kui tulekahjule sõitmiseks kulub pool tundi või rohkem, siis pea tund aega põlenud hoonest pole enam midagi kustutada. Päästmise asemel jääb tukkide loputamise lohutus. Kui ligem päästekomando on juba mõnel kaugemal objektil… Võib-olla kasu ongi, üks aste teel viie rikkaima riigi hulka, üks abinõu? Saab maa vaestest puhtaks, rikaste protsent tõuseb. Kui linna rikastel midagi tossama hakkab, on kiiresti 5–10 tuletõrjeautot kohal. Olen end sageli tabanud mõtlemast, kas masust oli ka kasu. Oli ikka! Üha selgemaks sai, et Eestisid on palju, mitte ainult üks või kaks. Kunagi protesteeriti kahe Eesti olemasolu vastu. Masu tõestas seda paljusust kindlalt. Äripäeva kolumnis (15.08.2011) “Maailma suurim turg on peidus püramiidi põhjas” kirjutas autor Siim Esko, et maailma suurfirmad on jaotanud India vaesed kolme gruppi: 1) puruvaesed — sissetulek on alla 1 dollari päevas, 2) vaesed allpool vaesuspiiri — sissetulek 1–2 dollarit päevas ja 3) vaesuspiiri lähedal vaesed — sissetulek 2–8 dollarit päevas. Sellist jaotamist oli vaja, et tundma õppida vaeseid kui erinõuete ja -vajadustega turgu. Kui Eestis võtta suureks jaotusteljeks vaesuspiir, siis kuulub vaeste hulka peaaegu pool Eesti elanikkonnast. Ja kui see pool omakorda eespool kirjeldatud jaotuse alusel kolmeks jagada, saaksime vaeste poolelt juba kolm Eestit, pluss keskmikud ja mitu jaotust rikkaid. Rikastele luuakse Eesti riigis pidevalt soodustusi, nagu tulumaksu vähendamine, sotsiaalmaksule lae kehtestamine jne. Rikastes riikides maksavad nende rikkad suurt tulumaksu ja masu ajal toetasid riiki. Miks? Riik on loonud neile head tingimused rikastumiseks ja raskel ajal tuleb riiki toetada, et riik toimiks ka edaspidi. Meie rikkad aga unistavad edaspidigi riigi arvel oma taskute täitmisest. Enn Esko,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||