|
||||
Nr 37 (1022) Neljapäev, 20. oktoober 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Öeldud on: inimene mäletab, inimene mõtleb ja see on tülikas. “Kuidas muidu ka läheb?” küsisin tuttavat külafilosoofi kohates. “Muidu ei lähe kohe kuidagi, raha peab ka olema,” kõlas vastus. Siin ei ole naljanatukestki. On ju suhteliselt lühikese aja jooksul meil olnud kolm erineva nimetusega maksevahendit. Lepalehtede tasemel rublasid, siis kaua oodatud, kindlust sisendav ja südant soojendav kroon. Aga maailmamajandust raputas kriis, Euroopa Liidu traagelniidid ragisesid ja euroraha vaatas tuge otsides karkude järele ringi. Valitsuse juhtfiguurid otsustasid, et just nüüd on ülim aeg Euroopa ühisrahaga mesti lüüa. Kas oli tegu poliitilistest või majanduslikest huvidest lähtuvate otsustega, Euroopa Liidu soovitusliku käsu täitmisega või isiklike ambitsioonide rahuldamisega? Kes teab, ei räägi. See samm pidi meid hoobilt heaoluriiki viima. Mured murtakse maha, olgu tegu masu, töötuse, elukalliduse tõusu, töökäte piiri taha pagemise või välisinvestorite massilise maaletoomisega. Kõrgete asjapulkade näod värvusid pahameelest lillaks ja kõne karmiks, kui vihjamisigi euro vägevuses kahelda julgeti. Elu on näidanud: kui taevani kiites midagi jõuliselt kaela määrima hakatakse, peab selle asjaga miski viltu olema. Eesti on demokraatlik riik (demos — rahvas, kratos — võim) ja demokraatia on poliitiline süsteem, kus võim on rahva käes, kes teostab oma võimu reformide ja valitud esindajate kaudu. Tegidki rahvaesindajad rahvaga nõu pidamata otsuse ära. Referendumiga riskida ei saanud. Soodsa mulje jätmiseks korraldatud küsitluste statistika erilist usaldust ei äratanud. Paberile võib mida iganes trükkida, raadios ja teleris lõigatakse saate monteerimisel ebasobivad vastused välja. Jääbki rahva enamuse valdavalt pooldav arvamus. Teadmata on, miks kümme liikmesriiki ei ole oma rahvuslikku valuutat ühiskatlasse lahjendamiseks toonud. Et omadega kenasti toime tullakse, on nende endi, mitte kiidetud euroraha teene. Olgu rahareform nii ilusas kuues kui tahes, ta on alati valusalt rahakoti pihta löönud. Tegijad särasid rahulolust: “See on MEIE raha!” Tõsi, kui euro juba taskus ja hinnad kohutava kiirusega ülespoole kappama hakkasid, sai selgeks — on küll TEIE raha. Hüüdlause “Euro hindu ei tõsta!” oli väljahõikamise hetkest peale naljanumber. Hindu tõstavad kaupmehed. Valitsus on oma töö teinud ja peseb käed puhtaks. Tarbija on kuningas. Leppige ise kaupmeestega kokku, viimastel hakkab häbi, süda läheb haledaks, loobuvad kasumist ja hindu enam ei tõsta. Riigile kuuluvate ettevõtete monopoolsele hinnapoliitikale valitsus ei kavatsegi piiri panna, sellega ennast sissetulekutest ilma jätta. Riigikogulaste niigi kõrget palka ei saa samuti tõstmata jätta, seda keelab seadus. Seaduste muutmise seaduse muutmise seaduse muutmine ei kuulu hea tooni juurde. Tarbimisharjumusi tuleb muuta. Juba krooni ajal avaldas üks kõrge rahandusametnik imestust, kuidas inimesed palgaga välja ei tule, tema ju oma palgaga tuleb. Ei osata elada, mis muud. Mille pealt niigi kasinate võimaluste juures veelgi rohkem kokku hoida? Hakata kraanivett lahjendama ja pesemisel saab seepi ka pimedas nuustikule määrida. Euro, niipaljukest kui teda käes on, on kõige sellest tulenevaga meie elu pärisosa. Kui Moskvale kuuletumine andis aukirju ja punalippe, siis Brüsseli ees koogutamine toob kiidusõnu ja õlalepatsutamist, aga peaministrile kui suure vaeva nägijale ihaldatud aasta eurooplase või aasta riigimehe tiitlit anda ei ole raatsitud. Eesti on niigi väga, väga tubli. Küllap avaneb veelgi võimalusi — muidugi, kui euro püsima jääb ja liit ei lagune. Ajaloost teada, et ükski kokkuklopsitud monstrum pole igavesti püsinud. Näidet pole vaja kaugelt otsida. Selgema silmaga poliitikud, majandus- ja ärimehed vaatavad tugeva ja stabiilse valuuta poole. Kui oma krooni tagasi ei saa, oleks Rootsi kroon meile vast kõige sobilikum — nimetus südamelähedane, riik ja raha seisab kindlalt jalgadel ning pangad niikuinii juba rootslaste omad. Või ehk vaadata kaugemas perspektiivis jõudsalt areneva Hiina ja jüaani poole… Seniks jääb rahvale soovitus jälgida statistikat kui ainupädevat edukuse mõõdupuud ja mitte ühineda reaalse elu üle nurisejate nutukooriga. Peaminister kinnitas selge sõnaga, ja tema on alati oma sõna peremees olnud — tahab, peab; ei taha, ei pea ka —, et pensionid tõusevad koguni utoopilised 4,4 %. Siit küsimus: mitut pensionäri on vaja, et ühe riigikogulase palka tõsta? Arvutuste järgi on suhe 25:1. Statistika näitab, et ühe pensionäri panus ühe riigikogulase palgatõusu on kaduvväike ja euro päästmise fondidesse või laenude tagatisteks igaveseks annetatud miljardite eurode — muide, ainult kolmandik Eesti riigi eelarvest –, ühe väiksuse ja teise kopsakuse üle tänitamine ei vääri kulutatud aega ega vaeva. Kahjuks ei käi elu statistika, vaid kõhu, toasooja, silmavalguse ja palju muu vajaliku järgi. Kui rahval paarikümnepealistest pikettidest, tähelepanuta jäänud allkirjapatakatest ja sulnitest sireenilauludest villand saab, kas siis lahvatab selline euroöö, mille kõrval pronksiöö oli pelgalt poisike? Kes teab! Rohujuure tasandilt paistab päris elu hoopis teistmoodi välja, kui Toompea mäe otsas ette kujutatakse. Vello Pae |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||