|
||||
Nr 36 (1021) Neljapäev, 13. oktoober 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Pole vist olnud Videviku numbrit, kus ei oleks kõne all mõne eakate organisatsiooni agar tegevus. Meil on rõõmustavalt palju pensionäride organisatsioone, kus saab omavahelise suhtlemise kõrval (see on aga eriti eakatele väga tarvilik) tegelda huvialadega, teha käsitööd, õppida toiduvalmistamist ja muud, mis võimaldab odavamalt läbi tulla, saada meditsiini- lisi ja juriidilisi nõuandeid, näha silmast silma omavalitsusjuhte jne. Paraku räägitakse vaid tegusatest seenioridest, ent üldpilt pole paraku nii tore. On palju kohti, kus eakad polegi organiseerunud või neile korraldatakse aastas üks-kaks üritust. Mitte iga omavalitsus ei pea eakate organisatsioone teab kui tähtsaks, rõhudes vaid sellele, et hädalised saaksid neile vajalikud sotsiaalteenused kätte. Sageli väidetakse, et ei ole aktiivseid inimesi, kes oleksid nõus eestvedaja rasket koormat enda peale võtma. Muidugi sõltub iga organisatsiooni töö edu selle liidrist või liidritest. Sageli võib tõdeda, et aastaid agaralt tegutsenud klubis on töö soikumas, sest kauaaegset eestvedajat on kehv tervis sundinud tagasi astuma ja keegi teine ei taha seda koormat vedada. Väidetakse koguni, et nooremad pensionärid olevat võtnud omaks meie aja iseloomuliku hoiaku: kui selle eest sentigi ei saa, siis ei liiguta varvastki. Ehk on ka sedaviisi mõtlejaid, aga vaevalt, et nad domineerivad… eakatel inimestel on palju tahet veel midagi ära teha, et elu paraneks. Kui on tugev meeskond, siis võib liider nii kõvasti vedada kui ka õigel ajal taanduda, sest on, kellele juhiroll üle anda. Tartu Kodukotuses ringi liikudes koged kohe, et juhatajad on siin vaheldunud, ilma et organisatsiooni töös seda märgata oleks, sest juhatuses on kõik liikmed täie eest väljas, iga lõiku juhib energiline inimene ja tema ümber on arvukas aktiiv. Väiksemates kohtades on muidugi kasinamad võimalused, kuid kurtmised viisil “oleks-meil-kas-või-üks-energiline-eestvedaja” annavad vaid kinnitust, et neid pole lihtsalt otsitud. huvitav on Rõngu Maanaiste Seltsi praktika: juhatuse 3 võrdõiguslikku liiget valitakse kaheks aastaks ja kui nad töötavad hästi, võib neid veel kord tagasi valida, enne kui nad töö uuele kolmikule üle annavad. Miks mitte kaks või neli aastat tegutseda, kui tead, et siis hakkavad seda koormat vedama järgmised? Pilt pensionäride tegevusest muutub veelgi nukramaks, kui arvestame, et paljudes päris hoogsalt tegutsevates eakate klubides lööb kaasa vaid iga kümnes sealses piirkonnas elav pensionär. Sajast protsendist ei tasu muidugi unistadagi, kuid mis vähe, see vähe. Tasub tõsiselt mõelda Tõnu Otsa Videvikus ilmunud kirjatükile, kus on juttu vajadusest õppida vananemist. Me ju ei oska olla eakad. Gerogoogika pole mingi meie elust kauge teaduslik teooria, selle selgeks saamisest sõltub suuresti meie järelejäänud elupäevade kvaliteet ning meie laste ja lastelaste käekäik. Mõistagi peaksid eakate organisatsioonid gerogoogika õpetamise enda peale võtma. Ja gerogoogikat pole tarvis ainuüksi õppida, seda tuleb ka rakendada. Kaua me kurdame, et poliitikud mängivad pensionäridega nagu pottsepp saviga, lubades meile valimiste eel piimajõgesid ja pudrumägesid, ülejäänud ajal oleme nende silmis aga virisevad penskarid. Kui kolmas põlvkond ehk 40 protsenti elanikkonnast hakkab üksmeelselt oma huvisid kaitsma, siis peavad poliitikud meiega tõsiselt arvestama. Ja et eakatel on elutarkust, siis võidab sellest ka riik. Paljud eakate organisatsioonid rõhutavad oma tegevuse apoliitilisust. Arvestades eakate vastumeelsust poliitilise mudamaadluse suhtes on see ka mõistetav, kuid kolmanda põlvkonna püüdlusi arvestades on ilmselt vaja seda seisukohta muuta. Siis ei tekiks ka olukorda, et paljudes paikades pole eakad kuulnudki protestiaktsioonist elektrihinna tõusu vastu, rääkimata võimalusest kodukandis protestiallkirja anda. Gerogoogika õppimise võimalus, oma huvide kaitsmine ning võimalus reaalselt mõjutada Eesti arengut tooksid eakate organisatsioonidesse kindlasti palju neid, kes seni on nelja seina vahele jäänud, on pettunud praeguses elus. Iga eakas võiks endalt küsida, kas tal ei ole tahet kui mitte just liidrirolli kanda, siis lihtsalt kaasa lüüa. Niiöelda auliikmeid pole ühelegi organisatsioonile vaja, aktiivne kaasalöömine tuleb eelkõige endale kasuks. Jaan Kappo,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||