|
||||
Nr 33 (1018) Neljapäev, 22. september 2011 |
||||
|
Arhiiv |
“Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta” Juhan Liiv 2. veebruaril 1920 kirjutati Tartus alla Eesti Vabariigi ja Vene SFNV vahelisele rahulepingule, millega Venemaa tunnustas tingimusteta ja igaveseks ajaks Eesti iseseisvust. Tegudega aga astus Venemaa selle vastu, mida ta tunnustanud oli. Juba 1. septembril 1924 üritas Nõukogude Venemaa Eesti Vabariiki hävitada. Tookord jäi Eesti vabadus püsima, nagu ka pärast 2007. aasta aprillimässu. Paraku sõlmiti 23. augustil 1939 Moskvas Stalini-Hitleri pakt, mille salaprotokollide alusel jäeti Eesti NSV Liidu mõjusfääri. Eesti Vabariik jäi rahvusvahelisse isolatsiooni. 1939. ja 1940. aastal loobusid Eesti Vabariigi tolleaegsed juhid relvastatud võitlusest. 17. ja 18. juunil 1940 okupeeris Punaarmee Eesti. 6. augustil 1940 Eesti annekteeriti, s.t lülitati kuueteistkümnenda liiduvabariigina NSV Liidu koosseisu. Okupandid päästsid valla kohutava terrori Eesti Vabariigi kodanike vastu. 1940. aastal algasid kohe poliitilised arreteerimised. 1941. ja 1949. aastal toimusid massiküüditamised. Nendest aegumatutest inimsusevastastest kuritegudest on palju räägitud ja kirjutatud ning seda tuleb ikka ja jälle teha. Seoses Eesti okupeerimisega algas ka vastupanu. Teises maailmasõjas Eesti riigina ei osalenud, küll aga sõdisid Eesti Vabariigi kodanikud maailmasõja erinevatel rinnetel. Nad võitlesid Eesti metsades, soodes, saartel ja linnades Eesti eest, nad võitlesid Soomes Eesti eest, koos sakslastega püüdsid nad kaitsta Eestit kommunistlike mõrvarite eest. Suur hulk eestlasi mobiliseeriti Punaarmeesse. Neid hävitati tööpataljonides, ellujäänud sõdisid orisõduritena Punaarmee koosseisus. Väike osa eestlasi, eriti meremehed, sõdisid Teise maailmasõja ajal USA ja teiste lääneriikide vägedes. Pärast Eesti taasokupeerimist punaokupantide poolt 1944. aasta sügisel jätkus aktiivne vastupanuvõitlus. Metsavennad pidasid ligi 10 aastat aktiivset relvastatud võitlust. Rööbiti relvastatud vastupanuvõitlusega ja ka hiljem võitlesid koolinoored, heiskasid sinimustvalgeid lippe, levitasid Eesti-aegseid raamatuid, tegid lendlehti jne. Poliitvangid avaldasid vastupanu NSV Liidu koonduslaagrites. Eesti advokaat Arnold Susi aitas Aleksandr Solþenitsõnil mõista stalinismi olemust. Mart Niklus, Enn Tarto, Erik Udam ja paljud teised eesti poliitvangid koos leedulaste, lätlaste, juutide, venelaste, ukrainlaste ja teistega aitasid organiseerida rahumeelset ja avalikku vastupanu Moskva võimuritele. 23. augustil 1979. aastal avalikustati 45 Eesti, Läti ja Leedu kodaniku märgukiri nõudega avalikustada 23. augustil 1939. a Moskvas sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt koos salaprotokollidega, kuulutada pakt kehtetuks allakirjutamise momendist ja taastada Balti riikide iseseisvus. Balti apellist algas uus ajajärk vastupanuliikumises. Iseseisvuse taastamist hakati nõudma avalikult rahumeelsete vahenditega. Enamikku rahvast haaras passiivne vastupanu. Võimaluste piires kaitsti eesti keelt ja kultuuri, püüti korraldada oma isiklikku ja perekondlikku elu nõukogulikke norme eirates. Laulupidudel ja ka väiksematel üritustel lauldi pärast ametlikku osa isamaalisi laule, kodudes tähistati jõule, ülestõusmispühi, Eesti Vabariigi aastapäeva 24. veebruaril jne. Osa põllumajandusega seotud ametnikke püüdis vähendada mitte-eestlaste sissevedu Eestisse. 22. september saab riiklikuks tähtpäevaks. Riigikogu võttis 15. veebruaril 2007 vastu pühade ja tähtpäevade muutmise seaduse. Seda on täiendatud punktiga 4’ nii, et 22. september on nüüd vastupanuvõitluse päev. Tagasi ajalukku. 1944. aastal algas Saksa vägede taganemine Eestist. 18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots ametisse Eesti Vabariigi valitsuse, mille peaministriks määrati Otto Tief. 20. septembril 1944 algasid Tallinnas eestlaste esimesed relvakokkupõrked sakslastega. Poliitiliselt on ülitähtis, et 21. septembril 1944 lehvis Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp. 1944. aasta 22. septembri keskpäevaks vallutas Punaarmee Tallinna ja Pika Hermanni tornist võeti maha Eesti Vabariigi lipp, mitte Saksa riigilipp. Uus okupant, NSV Liit, heiskas Pika Hermanni torni oma lipu — punalipu. Tänapäeval küsitakse sageli, mis mõte oli üldse vastupanul. Oleks võinud ju alla anda ning okupantide poole üle minna ja hakata nendega koostööd tegema. Lakkamatul aktiivsel vastupanul ja massilisel passiivsel vastupanul oli see mõte, et kui avanes ajalooline võimalus, siis me teadsime, millist laulu laulda: Eesti vabaks! Lõpetaksin Alfred Käärmanni sõnadega: “Meie võitlus ellujäämise nimel ei ole veel lõppenud.” Enn Tarto, vabadusvõitleja,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||