|
||||
Nr 32 (1017) Neljapäev, 15. september 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Sügis koputab uksele, taas on õhtud pikad ja pimedad, üsna varakult on silmavalgust vaja. Vajutad lülitile ja süda valutab… Kilovatid aina kuluvad, suvinegi elektriarve oli tänavu sama suur kui paar-kolm aastat tagasi kõige külmemal ja pimedamal ajal. Hoia kokku, mis sa hoiad… Ja kui hoiadki, maksad toda lihtsale inimesele üsna segast võrgutasu ikkagi palju, rohkemgi kui elektri eest. Kui täpne olla, siis moodustab võrgutasu meil 43,8 % elektri hinnast. Olgu öeldud, et Soomes on see 28 %. Olgu öeldud sedagi, et 1. augustist on Eesti ja Soome elektrihinna vahe 1 sent. Ärgem meie palku ja pensione võrrelgem, ei ole ju mõtet ka päikese- ja kuuvalgust võrrelda. Aga elama peame ju meiegi, küünlavalguse ja õlilampide aeg on ammugi möödas. Hinnatõusudest kirjutatakse ja räägitakse pidevalt. Möödunud nädalal tuli pensionäridele lohutav (?!) uudis, et uuel aastal tõuseb pension kindlasti, tõuseb kohe 4 – 5 %. Keskmiselt tähendab see 14 eurot. On seda vähe või palju? Paar korda saab ju poes käia. Krooniaegu tähendanuks see 219-kroonist pensionitõusu. Ei olekski vist nõnda mõnitav tundunud kui nüüd. Nüüd on aga nii, et Videviku toimetusse on helistanud juba mitu solvunud inimest, jutt ikka üks ja sama: kas nemad seal kõrgel enam üldse sellele ei mõtle, kuidas rahvas elab, rohkem kui 10 kvartalit järjest on reaalne sissetulek vähenenud, vaesuses ei ela mitte üksnes pensionärid, ka tööl käivad ja lapsi kasvatavad inimesed peavad üha enam sente lugema. Kõigi nende kõnede mõte on olnud üks — on aeg Toompeale minna, on aeg õigust nõudma hakata. Eks ole seal Toompeal käidudki, on loosungeid hõigatud ja kõnesid peetud, kõike on olnud. Eks see üks vanapagana seaniitmine ikka oli. 17. mail oli koos Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu volikogu. Arutati kavas olevat sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamist alates 4000 eurost. Rõhutati, et see vähendaks riikliku pensionikindlustuse laekumisi vähemalt 4 – 5 %, samal ajal kui igapäevakulud on tõusnud kuni 92 %-ni keskmisest pensionist. Samuti oli kõne all elektrihinna pidev kasv, millest saavad alguse ka kõik teised hinnatõusud. Võeti vastu pöördumine kõigile Riigikogus esindatud erakondadele. See ilmus ka 30. mai Videvikus. Samas kirjutas EPÜLi juhatuse esimees Andres Ergma: “Et koondada inimesi näitama oma meelsust, otsustasime hakata koguma protestiallkirju valitsusepoolsete terve mõistuse seisukohalt lubamatute sammude vastu… Olgem ühtsed ja aidakem igati kaasa protestiallkirjade kogumisele! See on meie kõikide huvides.” See oli kevadel. Nüüd on sügis. Ei ole kaunis suvi ühtki probleemi olematuks teinud, lihtsalt üht-teist hetkeks ehk unustada aidanud. Eestis on pensioniealisi praegu rohkem kui neljandik elanikkonnast. See peaks tähendama mitusada tuhat allkirja. Tegelikult ei ole kusagil öeldud, et hinnatõusude, kogu selle üha enam inimesi ahistava poliitika vastu tohivad häält tõsta ja allkirja anda vaid eakad. Kuidas aga allkirjade kogumine kulgeb? Nii ja naa. Kohati tuletab suhtumine meelde vanasõna “Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi”. Sest ei ole vähe neidki, kes ütlevad: ah, mis mina nüüd, eks suured saksad teavad, mis see allkirigi aitab, kes on loodud orjama, see orjaku hea meelega… Muide, õpetajate palgatõusu tuli tänavale nõudma ju ka käputäiekene neist, keda see teema puudutab. Ja protestiallkirja andmise asemel on mõnigi eakas kiitnud, et peaminister ilusa selge silmavaatega kena inimene. Ja mine tea, mis kurja juhtub, kui valitsuse vastu hakata. Meenutagem, et kevadel Riigikogu infotunnis nentis toosama “selge silmavaatega kena inimene”, et Eesti valitsus ei pea tegelema leiva, saia ega elektri hinnaga. Turg otsustab kõik. Euroopa Liidu majanduskomitee on rõhutanud, et kriis on näidanud, et turumehhanismidega ei suudeta tagada kõigile võimalust oma õigusi kasutada, s.t tagada esmatarbekaupade ja -teenuste kättesaadavust, seetõttu on riigi sekkumine põhjendatud. Põhjendatud on ka rahva sekkumine, oma hoiaku ja nõudmiste avaldamine, mitte kodus kirumine, vaid ühine tegutsemine. Otse loomulikult ei tähenda see, et peaksime londonlaste kombel tänavaile laamendama minema, ent eneseuhkust, enese väärtuse hindamist peaks meis nõnda palju küll olema, et mitte leppida nende asjadega, millega leppida ei saa ega tohi. Väidetakse, et ühel hetkel murrab udusulg kaameli selgroo. Üks allkirigi võib selleks suleks osutuda. Anna Haava on kirjutanud: “Me ei taha olla vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus.” Ega meiegi taha! Kerjakotti ka ei taha! See aga tähendab, et tuleb midagi ette võtta. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||