|
||||
Nr 31 (1016) Neljapäev, 8. september 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Viimaste nädalate ilmad annavad märku sügise lähedusest. Kord on näha päikest, siis vallutavad pilved taevalaotuse ja vihmgi ei lase ennast kaua oodata. Ööd on rõsked ja hommikud ududes. Esimesed hallad on näpistanud juba kõrvitsalehti. Pihlapuud punetavad ammu ja pakuvad sulelistele meeldivaid söömaaegu. Lastelgi on rohkem käike tamme ja kastanipuude alla, esimesed uudishimulikud kastani- ja tõrupoisid on juba maapinnale potsatanud. Astrid ja gladioolid, need igiammused sügisekuulutajad tõttasid õitsemisega ja hakkavad nüüd oma suuremat õitseaega lõpetama. Ent koolijütsid sellistest vingerpussidest end segada ei lasknud, koolitee algab ju ikka esimesel septembrikuu päeval, olgu siis lilleks roos või aster või mõni päris kauge õiekaunitar. Jõgeval allkirjastasid koolirahu lepingu ”Koos on hea” haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning Eesti Õpilasesinduste Liidu esimees Kuldar Rosenberg, Jõgeva linnapea Kalmer Lain, Lastekaitseliidu president Katrin Saks. Nii et sügis. Aga ehk on siiski veel suvistele ilmadele ajapikendust, mine tea. Praegu, kui neid ridu kirjutan, lendlevad akna taga pääsukesed... Vanarahvas teab rääkida, et pärtlipäevaks, mis oli 24. augustil, peaksid olema neil küll kohvrid ammu pakitud ja lõunareisistki tubli tükk lennatud. Maainimesel on käed-jalad tööd täis, talvevarude soetamise aeg on haripunktis. Juba ongi salves teravilja uudsesaak. Põllud on jäänud tühjemaks, suviteraviljasid meenutavad vaid põhupallid, mis selle aasta pika põuaperioodi järgselt on eriti kuldsed. Siin-seal on näha tärganud rukkiorastki, põllumees mõtleb juba uuele saagile. Kombainid müttavad rapsipõldudel ja kartulimaal. Kartulit kasvatatakse meie kandis ka väiksemates majapidamistes, ikka jätab perenaine kapsa-, kaali- või porgandipeenarde kõrvale mõne vao teise leiva tarbeks. Meie väikelinna inimestelgi on rajatud oma väikesed peenramaad, kus rohkem küll kurki ja tomatit ning supirohelist kasvamas, kuid on ka enamaks jaksu ja huvi. Eks sellisel potipõllundusel ole oma valud ja vaevad ka. Kahjuks leidub neidki, kes teise töövaeva ei märka ja hoole ning armastusega kasvatatut enda omaks peavad… On ka palju rõõmustavamat, üha rohkem taaselustatakse koduste hoidiste valmistamist, suurema innuga täidetakse sahvreid. Perenaiste omavahelised jututeemad keerlevad suuresti hoidiste retseptide ümber ja nagu muuseas räägitakse, väike uhkus hinges, ka purkide arvust, mis juba talveks tallele pandud. Tore on näha turuleti ääres askeldamas tähtsate nägudega pereemasid, olgu siis müüja või ostja rollis. Erilisemad on aga suurmüügid. Hiljutine Jõgeva küüslaugufestival, sedapuhku neljas, täitis väikelinna tänavad erilise saginaga. Sel päeval jätkus tegevust nii suurtele kui ka väikestele, meelelahutust koos kasulikuga või vastupidi, kes seda teab, aga igal juhul tore ettevõtmine oli see küll. Ja mis peamine, müügiks kõik ikka meie oma inimeste kasvatatu. Ega meie kodumaist toodangut talve poole nii väga leiagi, ikka laiutas lettidel Poolas, Hispaanias või veel kuskil mujal põllumeeste kasvatatu. Kes soovis, võis endale sellel päeval kogu talvevaru soetada. Korraldajate sõnutsi oodati müüki ligi 15 tonni küüslauku, sibulatest ja teistest sügisandidest rääkimata. Uhked kuldkollased sibulavanikud, soliidsed, uhkesti ehitud küüslaugukobarad, mitmes valikus mett… Aasta-aastalt leiab küüslauk üha enam rakendust, olgu siis šokolaadis, mõne muu toidu komponendina või eraldi küüslaugusupina. Jõgeva võib uhkusega pidada ennast ka küüslaugusupi kodulinnaks. Nüüd on siis küüslaugusupi pannud purki ka Felixi supimeistrid. Küüslaugufestivalil toimus supi degusteerimine lausa püüne peal ja seda kõige kõrgemal tasemel — linnapea, supiretsepti autori, peatse tootja ja festivali korraldaja poolt. Supp sai kõrge hinnangu. Nii et varsti leiab küüslaugusupi juba poeriiulitelt, laske hea maitsta! Tervislikku peaks selles supis küllaga olema, seda eriti kasulikku — küüslaugu näol — tasuks veel enne gripihooaega küll proovida. Julgen soovitada, väga maitsev. Selle aasta sügis tõotab head õunasaaki. Kindlasti ei jõua kõiki õunu ära süüa, moosiks või tarretiseks keeta. Õuntest saab ka väga maitsvat mahla, seda ehtsat, sajaprotsendilist. Muide, kodune õunamahl säilib väga hästi ka linna kortermajade soojades keldrites. Ja veel on seeneaeg, rabas punetavad kuremarjad... Millised võimalused — ikka salve... kui palju ehtsat, tervislikku! Mai Treial |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||