|
||||
Nr 30 (1015) Neljapäev, 1. september 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Haridus- ja teadusministeeriumi prognoosi järgi läheb täna esimesse klassi 13 400 last, kokku aga peaks sel õppeaastal olema 136 440 õpilast. Ennustus arvestab väljarände mõjusid ja on hinnanguliselt 700 võrra väiksem sünnistatistika põhjal prognoositavast. Täpselt saame seda teada siis, kui koolid on lapsed üle lugenud ning andmed “üles andnud“. Nii või teisiti, on neid õppureid rohkem või vähem, 1. september puudutab meid kõiki. Keda paneb meenutama oma kooliaastaid, keda oma nüüd juba täiskasvanud laste koolisaatmist, keda aga, nende hulgas on ka vanavanemaid, tundma tegeliku koolirõõmu ja -mure algust: saatma esimest korda või taas kooliteele last või lapselast. Nii võiks 1. september, mida nimetame ka teadmistepäevaks ja rahupäevaks, meil olla lausa rahvakalendri tähtpäev, sest peame seda tähtsaks ja kas või mõtetes tähistame seda nagunii. On arutletud sellegi üle, kas 1. september võiks olla koolilaste vanematele vaba päev. Tuleb ju väiksemaid koolilapsi esialgu käekõrval kooli viia, esimesse klassi astujaid kindlasti. Oleks suurematelgi tüdrukutel ja poistel esimesel koolipäeval tore koolist koju tulla teadmisega, et neid ootab ema või isa, kes on valmistanud midagi suupärast, kuulavad laste muljeid, rõhutades nii päeva tähtsust kogu perele, või võetakse üheskoos ette midagi kõigile meeldejäävat. Kindlasti on palju tööandjaid, kes lastevanemate soovile on vastu tulnud ja neile koolialguse päeva vabaks andnud, kuigi sellekohast seadust pole. Tark oleks aga see töölepingusse sisse kirjutada, siis ei sõltuks perele nii tähtsa päeva tähistamine tööandja suvast. Nõnda juhtus ka tänavu. Üks esimesse klassi mineva lapse vanem palus tööandjalt, kellel endalgi lapsed, luba täna pool päeva hiljem tööle tulla, et minna hommikul koos lapsega kooli avaaktusele. Ei, vastanud tööandaja, 1. septembri hommikul, nagu ikka neljapäeviti, on tööl tavapärane koosolek, kust kõik peavad osa võtma... Meie kahes eelmises lehes vastas küsimustele haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Kirjutise pealkiri oli “Uskugem Eesti õpetajatesse ja õpilastesse“. Tõepoolest, muidu oleks meil raske uskuda meie tulevikku üldse. Aga uskugem ka nendesse inimestesse, kes lapsi kooli saadavad ja teevad seda kindlasti vaatamata oma tihtipeale kõhnale rahakotile. Eesti inimestel on ikka olnud usku hariduse väärtusesse ja loodetavasti jätkub seda ka edaspidi. Elu on tõestanud, et need lapsed, kes maast-madalast tunnetavad, et elu ei ole lihtne, et vanemate rahakott ei võimalda neil logelemist, suhtuvad ka koolitöösse tõsiselt. Võib-olla ei ole neil võimalik kõikides soovitud huviringides käia, võib-olla peavad nad mõnest oma klassi välisreisist loobuma, kuid kui nad saavad aru, et vanematel käib selliste asjade eest maksmine üle jõu, ei põe nad üle taluvuspiiri. Meie võimalused meie endi riigis on erinevad, kuid see, mis sõltub meist igaühest endast, sealhulgas lapsest, on ikka veel meie endi teha. Ja nagu kinnitab ka haridusminister, tuleb laste kasvatamisel ühendada armastus nõudlikkusega kõige tehtava suhtes. Uskugem ühtlasi koolilaste vanavanematesse, sellesse, et nad huvituvad lapselaste koolielust, kiidavad neid heade tulemuste eest, annavad heatahtlikku tasakaalukat nõu siis, kui lapsed abi vajavad. Ja mis tähtsaim, neil on aega laps ära kuulata. Kuigi ametlikult on õpetajate päev alles 5. oktoobril, usun, et õpetajate kooliaasta meeldejäävaim päev on ikkagi täna, 1. septembril. Olen alati imetlenud õpetajaid, eriti algklasside õpetajaid, kes kõrvaltvaataja arvates lausa nõiaväel meie väikesed mudilased lugema ja kirjutama panevad. Aitäh neile ja kõigile teistele õpetajatele! Esmaspäeval valis Riigikogu presidendiks tagasi Toomas Hendrik Ilvese. Ühele täna kooli minevale poisile oli see väga hea uudis. Nimelt tuli see maalaps suvel linna, kaasas omajoonistatud pilt, mille ta tingimata tahtis kinkida president Ilvesele. Kui poisike jõudis lõpuks Kadriorgu presidendi kantselei hoone ette, sinna, kus president elab ja töötab, oli pühapäev. Väikemees oli kimbatuses: suure maja ukse ees olid valveseisakus püssimehed, presidenti polnud näha kusagil. Joonistus jäi üle andmata. Tegu jäi teiseks korraks. Kui nüüd lapse käest küsiti, miks ta just presidendile tahtis pildi kinkida, vastas ta: “Ma tahtsin, et president Toomas Hendrik Ilves oleks mulle öelnud: “Sa oled hea ja tore poiss!““ Niipalju praeguse koolilapse usust presidendi autoriteedisse, lootuses, et see üha kasvab ja et president oma põhiseadusest tulenevaid õigusi kasutades seisab ka perede heaolu eest. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||