|
||||
Nr 1 (559) Neljapäev, 10. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
(piip), oli ikka hea, et ostsin Vene ajal oma lastele enam-vähem kõik ilmunud lasteraamatud. Nüüd on lastelastel hea lugeda, ütles kunagine kolleeg, kellega me harjumatult vingel novembripäeval trollipeatuses trehvasime. Mina ütlesin, et nii palju kui praegu siis raamatulettidel lugemist küll ei olnud. Ja tema: Jah, muidugi need moeraamatud... Need on suures osas prestiiiasjad: kui terve maailm loeb, kus siis meiegi ilma saame. Need on nagu kirjanduslikud seebikad, mida muudkui juurde vorbitakse. Olen selle peale varem ka mõelnud. Nimelt pesitseb minus ketserlik kahtlus: olgu raamatukangelane kui tahes värvikas, personaalne ja populaarne, jääb ta üldjuhul seda enam kõhnemaks ja kehvverelisemaks, mida rohkem raamatuid temast kirjutatakse. Ilmekas näide on Lutsu Tootsi-lood tohutu palju loetakse, sest tegelased on kihvtid ja lugejale südamelähedased, aga... Väärtkirjanduse hulka võiks lugeda siiski ainult Kevade, hilisemad, lugejate hulkade tungival nõudmisel tehtud tellimustööd kordavad ennast, jäävad aina lahjemaks, kuni muutuvad iseenese (loe: hea kirjanduse) vastandeiks, isegi kui kahtlase autorsusega broüürlik Talve nimistust välja jätta. Ja hea kirjanduse vastand on halb kirjandus. Isegi siis, kui selle järele tormi joostakse. Eriti markantne näide on ameeriklaste kultusromaani Tuulest viidud kurb saatus. Kui kirjaniku pärijad pärast pikki läbirääkimisi järje kirjutamiseks loa andsidki, siis nüüdseks on ilmunud meetrite kaupa kirjanduslikku pahna võluva Scarleti ja matomees Rheti suurtest ja nõretavatest seiklustest siin- ja sealpool Atlandi ookeani, kusjuures igal teosel on erinev inglisepärase nimega naisautor. Nüüd on üsna tõenäoline, et öeldakse: aga Tammsaare Tõde ja õigust on viis osa! See on tõsi, ent Tammsaare ambitsioon polnud mitte viies raamatus jutustada üha uusi ja uusi juhtumisi Andrese ja Pearu lugeja meeli köitvast vägikaikaveost. Kirjandusliku moega on täpselt sama lugu, mis iga muugi moega. See, mis on moes, on ka ilus ja hea. Põlvkonniti on küll mõnikord moes erinevad asjad, aga juhtub ka, et samad. Veel üks tähelepanek viimastest aegadest. Nädalapäevad tagasi, kui kõndisin mööda Kupra raamatupoest Kirjanike Majas, piilusin läbi avarate akende sisse. Väljapandud kirjandust uuris vaid kaks inimest. Kõhe hakkas kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et aastakümneid olen ma harjunud alati, kui selleks vähegi aega, raamatukauplustesse sisse astuma. Isegi siis, kui mul kindlat ostusoovi polegi. See oli muidugi kulukas harjumus, sest välja tulles oli alati mõni raamat kaenla all. Aga nüüd piirdun ma sellega, et heidan vaid pilgu aknasse. Teiseks aga seepärast, et sinna polegi nii palju aega tagasi, kui seesamane Kupra pood oli rahvast täis. Isegi siis, kui see kahe kolmandiku võrra suurem oli. Tegin sellest nutika tähelepaneku: meie raamat on lihtsureliku sissetulekut arvestades liiga kallis. Heal juhul. Halvemal juhul on kallis raamat oma töö juba teinud ja inimesed ei vajagi enam oma ellu raamatuid. Jättes välja mõttetu arutluse selle üle, miks raamatu hind nii kõrge on selleks pole veenvaid põhjendusi sugugi vähem kui Eesti Energial elektri- või Tallinna Veel veehinna tõstmiseks , mõtlesin ma, kui kergelt me ikka oma väärtusi tuulde loopinud oleme. Väärtuse all mõtlen ma siin eestlaste kunagist võib-olla liialdatud, aga mis siis uhkust selle üle, et kogu maailmas loevad nad kõige rohkem. Uhkus uhkuseks, aga iseloomustustes, mida ülemused meile omal ajal sehkendama pidid, kui töökohta vahetasime või välismaale tahtsime sõita, said kirjutajad üldjuhul konstateerida: avara silmaringiga, paljulugenud. Ehk teisisõnu: erudeeritud. Või ei vaja me enam erudeeritud kodanikke? Tulen nüüd tagasi kirjatüki alguses tsiteeritud trollipeatusevestluse juurde. Kes pole noores põlves sporti teinud, sellest silmapaistvat sportlast ei saa. Kes pole lapsest saadik harjunud lugema, sellest erudiiti ei saa. Ainuüksi rämpstoidu peal ei kasva üles terve ja tugev kodanik. Ja jumal hoidku meie lapsi vaimse alatoitluse eest! Seepärast peaks raamat siiski igaühele taskukohane olema. Eriti aga lastele. Ent paradoks on selles, et lasteraamatu tegemine on eriti kallis, sest ainuüksi piltide joonistamine raamatusse on tänapäeval tükk maad kallim kui raamatu kirjutamine, taevasse tõusvatest trükikuludest rääkimata. Alles hiljuti rääkisid Soome Instituudis meie põhjanaabrite kirjanikud, kirjastajad ja kirjanduse toetajad, millised võimalused on meil, eestlastel, toetuse saamiseks, kui tõlgime nende kirjandust eesti keelde. Ühe käe sõrmedest poleks kõikide toetusevõimaluste üleslugemiseks piisanud. Kas leiduks keegi (olgu ta siis juriidiline või füüsiline keegi), kes asutaks lasteraamatute toetusfondi? Kultuurkapital, tõsi küll, on ja toetab ka kirjandust. Aga tal on toetada piisavalt palju suurprojekte, mis ilma KK rahadeta ilmavalgust ei näekski. Ent kujutlegem näiteks panka või suurfirmat lastekirjanduse toetajana. Turumajanduses esimesena üleskerkivale küsimusele, mis ta selle eest saab hoopis uhkem tundub ju anda mõned miljonid rahvusvahelisel ekraanil nähtavale tippsportlasele või tiimile , võiks vastata nii: täitsa vahva oleks ju, kui paarkümmend tuhat lugejat (nõndapalju on neid kindlasti veel järele jäänud, küllap rohkemgi) loeks raamatust sõnumit, et teose ilmumist on toetanud Hansapank või õlletehas või mõni selline kommertsstruktuur, kes finantsaasta lõpul kasumit kümnetes või sadades miljonites kokku loeb. Ja veel hoopis vahvam oleks see, kui meie nurgelises ühiskonnas kasvaks üles põlvkond, kes ei mõtle ainuüksi rahale, vaid ka inimesele. Oskar Tanner |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||