|
||||
Nr 29 (1014) Neljapäev, 25. august 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Pihlakad punerdavad marjadest, pilved on hallid ja pääsukeste vidin akende tagant kadunud. Rukkimaarjapäev on möödas. Sügisele on uks lahti. Sügis on ikka mõtlikum, inimesedki süüvivad rohkem endasse. Viimased nädalad on olnud peeglisse vaatamise aeg. Igas mõttes. Tahavaatepeeglis see, mida tehti ja tunti 20 aastat tagasi, sealtkaudu veelgi kaugemale olnud aegadesse süüvides. Meile on ette heidetud, vahel oleme end ka ise minevikus elamise patus süüdistanud. Kummatigi — kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, meenutas juba Juhan Liiv. On omamoodi tunnuslik, et just iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva aegu on antud intervjuusid, teleekraanil korratud kunagisi saateid. Ja ei ole vist liialdus öelda, et paljude kaalukate sündmuste reas oli kõige-kõigem see, et 20. Augusti Klubi väljaandel ilmus Rein Järliku ja Lehte Hainsalu koostatud raamat, meenutusi, pildistusi, arutlusi ja analüüse “Mitme tule vahel” — 40 tol ajal sündmuste keskmes olnu mälestused, rohkem kui 300 fotot, paljud esmakordselt huvilistel vaadata. Saatesõnas on koostajad öelnud: “On ülim aeg kirja panna mälestused Eesti riigi taastamise ajast, kui iga tund sündis suuri asju Toompeal ja Kadriorus, linnas ja metsakülas, maal ja merel, ning kui igaühele tundus, et pöördeliste sündmuste keskpunktis on just tema ise, et tema ise teebki ajalugu [- - - ] Kui võtaksime kätte ja mõtleksime end kakskümmend aastat tagasi. Mis siis tegelikult sündis? Kes olid meie kõrval ja mis neist on saanud? Kuidas hindame tunast tööd täna?“ Koostajad lõpetavad sooviga: “Mingu see raamat lugeja riiulile käepäraseks teiste samateemaliste kõrvale, mis juba olemas on ja mis veel tulevad.” Tundub aga, et riiulisse pole tollel sisult ja mahult mammutteosel asja veel niipea, see peaks (meie kõigi) lauaraamatuks jääma üsna pikaks ajaks — et end möödunud aegadesse sisse lugeda, koos meenutajatega mõttematkale minna, kaasa mõelda ja selgeks mõelda, sest, nagu Juhan Liivgi ütles… Tulevikuteemasid on ju tegelikult palju. Kuigi meie riigis on presidendi võimupiirid suhteliselt ahtad, tähendab president siiski midagi enamat kui pelgalt Kadrioru (või Ärma talu) majahärrat. Tuleneb see nüüd omaaegse Eesti Wabariigi nostalgiast ja Konstantin Pätsi “rahva isa” kuvandist või on lihtsalt inimlik (kas või varjatud) igatsus, et oleks keegi teistest parem, targem, ilusam, kes suudab ohjata, kui ohjata on vaja, kelle sõna maksab ja keda pilapildile või lorilaulu sisse ei panda. Presidendi valimised on ukse ees. Kandidaate veel ei ole, meie veidrast seadusest tulenevalt on alles kandidaadi kandidaadid, “istuv president” Toomas Hendrik Ilves ning tema vastasmängija Indrek Tarand. Esimesed debatid on peetud. Seda asjalikku arutelu ja vaidlust, mida need pakkuma oleksid pidanud, oli päris napilt. Kevadel kurtsid poliitikavaatlejad, et Eesti hakkab muutuma “igavaks Põhjamaaks”. Igav on ka see võitlus (kui ikka võitlust üldse on?!) presidenditooli pärast. Midagi ei ole parata, kõik näikse juba ette selge. Aga võiks ju mitte olla! Võiks ju mitmeid seadusi ja traditsioonegi muuta. Et rahvas ise presidendi võiks valida, on heietatud kaua. Ja miks ei võiks? Ja miks võib (peab) üks mees mitu ametiaega presidendiametit pidama? Ehk tagaks üks periood tegusama tegutsemise. Neid kas- ja miks-küsimusi on veel ja veel. Neist kuulda tahtnukski. Ja veel tahaks kuulda seda, milline on (võiks olla) elu Eestis siis, kui tähistame iseseisvuse taastamise 50. aastapäeva. Kas siis lauluväljak, “meie rahva südame kodu” (T. H. I) mahutab juba kõik eestlased ära? Või on meil veel lootust? Toomas Hendrik Ilves on järgmise kümnendi ülesandeid sõnastades öelnud: “Meie ainitine eesmärk uuel alanud vabaduse kümnendil saab olla vaid Eesti elu parandamine [- - -] meie tavasid, keelt ja kultuuri hoidev ja neid edendav, ent seejuures teisi tavasid, keeli ja kultuure hindav euroopalik mõtlemine.” Jõudu selleks! Meile kõigile. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||