|
||||
Nr 28 (1013) Neljapäev, 18. august 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Oli 5. august 2011. Vaikses ja päikeselises suveilmas vuras auto mööda Kagu-Eesti kruusateed, mis eriti ei tolmanudki. Olime Tartust läbi Võru ja Haanja Plaanile tulnud, sealt väikse ringi Suhkale teinud ja siis Rõuge poole pööranud. Olime autos kolmekesi, sadakond kilomeetrit oli selja taha jäänud, räämas majapidamisi polnud tee ääres meist kellelegi silma hakanud. Ka need oleksid ehk meelde jäänud, sest ikka ja jälle nägime korda tehtud taluhooneid, õuel ja ümber hoonete hooldatud muru, paljusid õuesid ehtimas nägusalt kujundatud tiik. Jõudsime teel metsa vahele ja kui ütlesin, et niisuguse Eesti üle peaks ju uhke olema, olid kaaslased minuga sama meelt. Mõtlesin rooli taga, et täpselt kahe nädala pärast möödub kakskümmend aastat päevast, mil Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Toompeale erakorralisele istungjärgule kogunes, juba teades, et NSV Liidu president on võimult kõrvaldatud ja riigi mitmes piirkonnas on kehtestatud eriolukord. Tol päeval, 19. augustil 1991, andsime vastu õhtut 23 allkirja ettepanekule koostada kiiresti eelnõu Eesti riikliku staatuse muutmiseks ja täiendada sellega istungjärgu päevakorda, et taastatud iseseisvuse saaks välja kuulutada, enne kui Ülemnõukogult võidakse üldse võtta võimalus istungile koguneda. Kas me siis allkirja andes mõtlesime, missugust Eestit tahame? Muidugi mõtlesime! Me tahtsime iseseisvat Eestit, kus kõik on korraldatud paremini, kui oli nõukogulikus ühiskonnas. Kui keegi oleks tol päeval öelnud, et maakauplused, mis olid vähemasti igas majandikeskuses, pannakse iseseisvas Eestis varsti kinni, et väiksed koolid kaovad hoopis ja vältimatu arstiabi eemaldatakse paljude maainimeste jaoks kättesaamatusse kaugusse, oleksime ütleja välja naernud. Aga tol päeval me ei saanud mõtelda, kuhu jäävad alles kauplused, koolid ja haiglad, sest tuli hoopis arvet pidada, kas iseseisvusotsuse vastuvõtmiseks hääli üldse jätkub. Üksmeelt Toompeal ei olnud. Mart Laar ja Illar Hallaste, kes ajasid jäigalt Eesti Komitee joont, pidasid iseseisvusotsuse vastuvõtmist Ülemnõukogu poolt mõttetuks ja koguni kahjulikuks. Tegelikult ka lubamatuks, sest Eesti Kongress oli oma esimesel istungjärgul märtsis 1990 kuulutanud ennast Eesti Vabariigi ainsaks seaduslikuks taastajaks, tegevuskavas aga teatanud, et Eesti Vabariigi riikliku ja rahvusvahelis-õigusliku staatuse küsimused kuuluvad tema ainupädevusse. Seega ei saanud kõne allagi tulla, et Eesti iseseisvus kuulutataks taastatuks hoopis Ülemnõukogu otsusega. Osa rahvasaadikuid pidas õigemaks otsusega mitte kiirustada, vaid oodata, kuidas sündmused Moskvas arenevad. 19. augusti õhtuks kutsuti Eesti Komitee esindus Toompeale, kuid kokku leppida suudeti vaid selles, et ühiselt pöörduda rahva poole üleskutsega tulla kaitsma ETV ja ERi hooneid. Kõige tähtsamas küsimuses edasi ei jõutud, kuigi selleks ajaks oli teada, et Pihkvast teele asunud dessantväelaste kolonn võib juba öösel Tallinna jõuda. Eestikomiteelaste jaoks oli ülimalt tähtis, kuhu paneb Ülemnõukogu otsus Eesti Vabariigi riigipiiri ja missugusena määratleb kodanikkonna, kuigi iseseisvumisotsusega polnud otseselt vaja määratleda ei ühte ega teist. Otsitud ettekäänetega lihtsalt viideti aega ja loodeti, et Ülemnõukogu ei suudagi otsust vastu võtta, sest sisemiste vastuolude ja erimeelsuste tõttu ei saada vajalikke hääli kokku. Peame õnne tänama, et NSV Liidu relvajõud Toompead ründama ei tulnud ja seda juba 20. augusti hommikupoolikul ei teinud. Alles 20. augusti hilisõhtuks, pärast suurt meeleavaldust Vabaduse väljakul, kus rahvas resoluutselt nõudis Eesti iseseisvaks kuulutamist, lepiti Toompeal kokku iseseisvusotsuse tekstis ja kell 23:04 oli Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest 69 poolthäälega vastu võetud. Kakskümmend aastat on ühe riigi ajaloos lühike aeg. Ükski meie saatusekaaslastest, kellega koos vabanesime Nõukogude Liidust, ei ole meist edukam olnud, ei ole meist kaugemale jõudnud. Ja kuigi paljud asjad pole nii, nagu tahaksime, võiksime oma riigi ja vabaduse üle vahel ka uhkust tunda. Rein Järlik |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||