|
||||
Nr 27 (1012) Neljapäev, 11. august 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Maailm on täis vastuolusid. Nõnda ka meie elu siin Eestimaal. Näiteid tuua pole raske. Kui riigifirma Eesti Energia on otsustanud järjekordselt hindu tõsta, põhjendades, et muidu käituks ta äärmiselt vastutustundetult, siis riigimehed on seepeale vaid käsi laiutanud. Kui sedagi. Kas riigifirma juht, kes ju on (vaid) riigifirma juhatuse esimees, on oma meeskonnaga tõesti kangem mees ja tema käes on rohkem võimu kui näiteks valitsust juhtival peaministril? Kui riigifirma juht ehk ei tea, et ei meie palgad ega ka pensionid pole suurenenud, seega on maksutõuse pidevalt kerkivate hinnatõusude kõrval võimatu taluda, siis ma usun, et valitsus teab seda väga hästi. Miks siis oma rahva eest välja ei astuta, olgu see kas või riigifirma suhtes “vastutustundetu“? Tõsi, õiguskantsler Indrek Teder soovib ühelt riigimehelt, nimelt majandusministrilt teada, kuidas on elektrienergia pideva kallinemise ja täielikult avaneva elektrituru puhul kaitstud tarbijate huvid. Näiteks kas riik on läbi mõelnud kõik toimingud, mis puudutavad vähekindlustatud inimesi. Järelepärimisele oodatakse vastust 12. septembriks. Ilmselt tuleb riigil välja käia veelgi rohkem raha toimetulekutoetusteks, mida juba mullu oli kokku kaks korda rohkem kui 2009. aastal. Aga käesoleva kuu alguses saadud elektriarvelt nägime, et võrguteenuse hinda on tunduvalt tõstetud. Juulikuu algupoolel tagastas Konkurentsiamet kolm Eesti Energia esitatud elektrienergia ja põlevkivi hinnatõusu taotlust. Taotlused lükati tagasi. Aga energiahiid, kelle teise kvartali puhaskasum kasvas küll 21,2 miljoni euroni, ei anna alla. Ettevõtte juht on poolaasta majandustulemusi tutvustaval pressikonverentsil öelnud, et kui valida, kas olla populaarne (oma rahva hulgas?) juulis 2011 või jaanuaris 2013, siis tema valiks viimase. Kas see tähendab, et vabaturu avanemisel 2013. aastal elektrihinnad meil enam ei tõuse? Või on mees siis millegi muu pärast populaarne? Kas keegi teab, kui kõrge see hind lõpuks olema peaks? Avatud jaeturgudel oli kvartali keskmine müügihind 47 eurot megavatt-tunni kohta ja see on nelja protsendi võrra tõusnud. Eesti Energia hõlmas 75 protsenti Eesti, 14 protsenti Läti ja seitse protsenti Leedu avatud turust. Avatud turgudelt teeniti ligi 90 protsenti ärikasumist. Avalikkus teab, et Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu kutsus Eesti Energia juhatuse esimehe aru andma energiaettevõtte põlevkiviõli tootmisest Eestis, Jordaanias ja USAs. Energeetikanõukogu esimehe Arvi Hamburgi sõnul võib muret tunda selle pärast, et põlevkiviõli tootmine ettevõttes jätab varju elektritootmise ja energiajulgeoleku Eestis. Eesti Energia peaks informeerima Ameerika energeetikaagentuuri ja firma lepingu tingimustest ja kohustustest ning veel kord oma kava läbi mõtlema. Suurel ettevõttel on loomulikult suured kohustused, suured mured ja kui kõik on hästi, siis ka suured õnnestumised. Kas suurettevõtte juhil peaks olema ka võimet arvestada oma rahva, ka selle vaesema osa võimalusega hinge sees hoida? Ja kuidas on lood kodanikuühiskonna tunnustamisega, selles toimimisega? Hiljaaegu tegi riigikogulane, ajalehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid intervjuu president Toomas Hendrik Ilvesega. Kommenteerides küsija viidet presidendi “pikale regiloo mõõtu jutule kodanikuühiskonnast“, vastas Toomas Hendrik Ilves, et mida rohkem leidub riigist sõltumatuid organisatsioone, klubisid, ühinguid, seda parem on — see ei võimalda riigil kunagi inimesele pähe istuda. Presidendi arvates on see “sihuke läbipõimitud juurestik, nagu turvapadi. Et kui kunagi peaks kusagilt tekkima mõni tola, kes tahab võtta riiki kui härra direktor ja kõike ise otsustada, siis see turvapadi seda tal ei võimalda“. Meil määratletakse seda turvapatja, s.t kodanikuühiskonda kui kõiki inimesi huvide ja võimete kohaselt kaasavat osalusühiskonda. See hõlmab inimeste omaalgatuslikku koostööd oma huvide järgimiseks ning avalike asjade arutamises ja otsustamises osalemiseks, seda koostööd võimaldavaid võrgustikke, ühendusi ja institutsioone. Teadagi eeldab kodanikuühiskond nii suutlikku avalikku ehk riiklikku sektorit, tugevat erasektorit ehk äri- ja mittetulundussektorit ja aktiivset kolmandat sektorit ehk professionaalset mittetulundussfääri ja puhtalt vabatahtlikku tegevust. Mis aga kõige tähtsam, need kolm peavad toimima üheskoos. Kas see jutt on liiga keeruline? Tõepoolest ongi, ega sõnadest ju söönuks saa. Aga kui elukorraldus võimaldaks meile kõigile tööd ja korralikku teenistust, kui me ei peaks üle elama pidevaid hinnatõuse, ei peaks me mõistatama keerulistes määratlustes peituvaid (kas ka tegelikke?) enesekaitsevõimalusi. Meie elu oleks niigi turvalisem. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||