|
||||
Nr 26 (1011) Neljapäev, 4. august 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Inimesed on kummalised. Mõni ikka veel tõstab mahakukkunud leivatüki üles ja annab sellele suud. Aga linnalapsed tulid koolist koju ja ütlesid, et koolisööklas läks sõjaks — leivasõjaks. Ühes väikeses maakoolis on aga õpetaja, kelle mees on töötu, kuid igal hommikul valmistab ta kodus kümmekond võileiba laste jaoks, kelle kodus ei ole leivaraha. Neile lastele pole vaja soovida vene kombe järgi head isu. Nende isu on lihtsat leiba süües väga hea. Mõni põllumees paneb enne kevadkünnile või viljalõikusele minemist ikka veel kokku oma tööst parkunud käed ja palub Jumalalt õnnistust oma tööle. Endal nii hea traktor ja suurepärane kallis kombain! Mida ta seal pobiseb? Kas ta tõesti arvab, et keegi teda kuuleb? Kõik on ju meie käes! Kas on? Kas vihm ja päike on meie käes? Kas külm või põud on meie käes? Kas meie elud on meie endi käes? Tõeliselt targad taipavad, et mõned asjad on inimesele hädavajalikud. Elu ei ole elu ilma nendeta. Me vajame armastust ja õnnistust. Nendeta võid teha tööd ja näha vaeva, joosta nagu orav rattas, aga su süda jääb rahutuks, su elul pole värve ega maitset. Seepärast mõned palvetavad — kõnelevad Jumalaga, kes on armastus, paluvad õnnistust kõigeväeliselt. Meie Isa palves on seitse palvet — nagu vikerkaares värve. Kolm esimest kõnelevad vaimsetest asjadest. Neli järgmist maistest asjadest. Kolm on jumalikkuse number. Neli kõneleb maailmast. Esmalt olgu pühitsetud Jumala nimi, tulgu tema riik, sündigu tema tahtmine. Aga seejärel õpetas ta paluma maiste vajaduste ja inimsuhete pärast. Kas pole kummaline, et Meie Isa palve keskmine palve on palve meie igapäevase leiva pärast — otsekui palve süda. Meie Isa, kes sa oled taevas, … meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ühes vanas keldi palves on sõnad: Õnnista, oo Issand, seda toitu, mis on meie laual. Ja me palume Sind, oo Jumal, et see oleks hea meie ihule ja hingele. Ja kui kuskil mõni vaene inimene janus ja näljasena teed kõnnib, juhatagu Jumal ta siis meie juurde, et saaksime oma toitu temaga jagada, nii nagu Kristus jagab oma ande meie kõigiga. Ajad aga muutuvad ja muutuvad ka mõned väärtushinnangud. Kas teadsid, et kord oli rukis inimeste silmis vaid tülikas ja visa umbrohi? Siis tuli aeg, mil inimene taipas, kui palju on selles viljas vajalikku. Ta valmib põllul teiste teraviljadega võrreldes kõige kauem ja tema seedimisega peab inimene palju vaeva nägema, kuid see, mida ta annab, tasub kogu vaeva ja ootamise. Kas teadsid, et meie eelkäijad nimetasid põldu Jumala lauaks? Tänagi soovib nii mõnigi eestlane veel söögilauas teistele: jätku leiba! Kas seda öeldakse aga täna sama mõttega nagu vanasti, mil leib oli peamine toidus ja kõike muud leivakõrvaseks nimetati? Tundub, et siin, meie maal on leib muutunud millekski, mis on täiesti enesestmõistetav ja mille kadumist, otsalõppemist ei oska paljud kartagi. Usun, et kui kunagi, ligi 2000 aastat tagasi ütles Jeesus: Mina olen Eluleib, siis mõistis iga kuulaja, et Jeesus väitis sellega, et Ta on inimestele eluks hädavajalik, kõige olulisem, kelleta elu pole Elu. Tema on Eluleib! Aga täna? Täna tundub vist paljudele, et Teda ei ole vaja või vähemalt pole Ta midagi hädavajalikku. Jõuluks ehk, laulatuseks ehk läheks Teda tarvis. Noh, nagu mingi iluasi, et oleks pidulikum, et oleks natuke värve muidu halliks muutuval elupildil. Muidu saab temata kenasti hakkama — vähemalt nii tundub. Ta pole eluks hädavajalik — pole elu põhiroog, vaid garneering, mis vahel harva mõnda pidurooga natuke kaunistab ja mis prae veidi kallimaks teeb. Tavaliselt veereb elu nagu kartul ja milleks veereva kartuli kõrvale leib? Kuid keegi äkki mõistab, et elu ilma temata on kui üks pidev söömine, uute ja uute palade järele käe sirutamine, nende allakugistamine, aga tegelikult oled sa ikka näljas, sest suur osa sellest, mida sa endasse ahmid, ei toida sind — sellel pole toiteväärtust. Häda on aga selles, et paljud ei tunne enam nälga. Nad on pilgeni täis ja kugistavad alla aina uut ja uut. Kuid ühe uue päeva alguses võib ka teisiti. Päikesetõus. Üle niitude oli udu, mis pani ämblikuvõrgud särama nagu hõbeniitidest heegeldatud ehted. Linnades ärgati ja hakati minema tööle. Ja mõnes pargis võis kuulda linnulaulu ja ikka veel keegi peatus, et seda kuulata. Ja äkki, nii ootamatult see tuli ja oli — värske leiva lõhn. See tuli ja liikus lihtsalt üle tänavate, puges autode vahele, mängles üle liivakasti, hiilis läbi avatud akende tubadesse ja need, kes seda tundsid, naeratasid ja noogutasid üksteisele: jah, mina tunnen, sina vist ka. Nii kaua, kui me tunneme leiva lõhna, on kõik veel hästi. Nii kaua, kui on veel neid, kes leiba lõigates seda vastu rinda hoiavad, et leib hinge lähedal oleks, nii kaua, kui on veel neid, kes ei soovi head isu, vaid jätku leiba, oleme need, kellel on ilusat lootust. Jaan Tammsalu,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||