|
||||
Nr 25 (1010) Neljapäev, 30. juuni 2011 |
||||
Arhiiv |
Suvehari on käes, jaanikud põlenud, sõnajalaõied nopitud, jaaniussikesed ära hiilanud, võidupüha paraad, too kaugete lahingute meenutus ning tänaste kaitseväelaste kiituski on ära vaadatud. Elu liigub tavalistesse (suve)rööbastesse. Muidugi on ees veel rohkesti seda, mis päevi toredaks teeb — päikest, sooja mere (jõe, järve) vett, huvitavaid kohtumisi ja sõite, kõike, mis teeb suvest tõelise suve. Aga taas hakkavad päevi värvima ka argisemad asjad. Presidendivalimiste-eelne tüüne vaikus on asendumas värskemate puhangutega. Kuigi juhterakonna poliitikud reageerisid Keskerakonna pakutavale Indrek Tarandi kandidatuurile pehmelt öeldes kummaliselt (Igor Gräzin ETVs), on selge, et uued mõtted, uus suhtumine ja teistsugused elukogemused teevad valimisdebati huvitavamaks, ehk annavad midagi ergastavat kogu Eesti poliitikasse ja sealtkaudu ka tavaellu. Sest ummiklainete, seisva vee tunne on aastast aastasse süvenenud. Ja mitte ainult meie sisepoliitikas, vaid ka igapäevastes asjades ning inimestevahelistes suhetes igas mõttes. Hiljuti kirjutas toimetusele inimene, kelle sulest meie lehes on mitu mõnusat kirjatükki ilmunud. Seekord ei olnud aga tegu laheda lugemisega. “Kes aitaks vanainimest?” küsis ta. Milles siis asi? “Andsin oma tühjalt seisva maja kasutada ühele naisele, keda mees olevat peksnud ja mõnitanud. Minu kodune vara jäi kõik sinna. Naine lubas teha elamise korda, palus, et annaksin talle maja kuueks aastaks, sest siis lõpetab tema tütar põhikooli ja tal on võimalik otsida uus elukoht… Siis ühel õhtul tuli ta minu juurde ja rääkis, et läheb ära Rootsimaale elama, olevat saanud väga hea pakkumise… Järgmisel päeval kohale minnes avanes masendav vaatepilt. Maja ja aed olid sõna otseses mõttes prügimäeks muudetud, kogu elamine oli ära lagastatud, minu asjad — vanad käsitööd, voodivarustus — kas põletatud või mööda õue laiali veetud… Minu raamatud, sööginõud, mööbel jne oli majast välja veetud, mööda õue laiali.” Selle trööstitu pildi kirjeldust jätkub pikalt. Lugedes jääb mulje, et tegutsenud on kari märatsevaid hullumeelseid. Ja veel pikka aega, sest ära on põletatud 60 m³ kuivi puidki. Muidugi oli perenaine masendunud, pärast suurt vaevanägemist saanud ta kuidagi nüüd juba välismaal elava endise üürilisega kontakti ning too nõustunud kõik heastama, kokku 50 000 krooni. Esialgu natuke maksnudki, nüüd juba aastajagu aega enam ei midagi. Ja ühendust temaga enam ka ei saavat, telefon on postkasti suunatud. Püüa tuult väljalt… Mida teha, kellelt abi saada, küsib kannatanu. Ega oskagi vastata. Või kas vastust ongi? Kohtukulli ees ehk saaks asjad õigeks, aga… Neid “agasid” on selliste lugude puhul alati rohkem kui üks. Muidugi võiks heauskset perenaist saagutleda, talle sõnu peale lugeda ja küsida, miks inimene ise oma varal silma peal ei hoidnud. Aga ega see haavale soola peale raputamine midagi paremaks tee. Kogu selle, eakale daamile palju meelehärmi teinud, tema inimeseusku räsinud loo juures on aga veel üks tahk. Ja just see jäi kõige rohkem häirima. Kirjas on öeldud: “Minu sealsed naabrid ja tuttavad ei julgenud keegi mulle toimuvast rääkida, nende arvates oli see naine minu sõbranna või hea tuttav.” Tule, taevas, appi! Kes sõbratari oma koju laamendama kutsuks? See “ei julgenud” kõlab küll pigem “ei viitsinud, hoolinud, vaevunud”. Teisisõnu — mis see minu asi on, mis teistrel tehakse, ei maksa nina võõraste asjadesse toppida. Või nagu vene vanasõna ütleb — моя хата с краю, minu majake on eemal, ei mina tea midagi. See ei mina tea mentaliteet on viimasel ajal laiemalt mitut puhku kõneaineks tõusnud seoses üsna õõvastavate lugudega — neli last, keda koerad rohkem hoidsid-kasvatasid kui laste lihased vanemad, nälga-janusse jäetud, vakladest puretud koer, hoolduseta ja abita jäetud vanurid… Kõigi nende lugude puhul on küsitud, kuidas see oli võimalik, kuidas keegi ei märganud, miks õigel ajal midagi ette ei võetud. Ja ei ole neile küsimustele ühest vastust ega saagi olla, sest iga lugu on üks ja ainuke, ent ühendab neid kõiki hoolimatus, mida võib peita tuhandete erinevate põhjuste alla. Meenutagem paarikümne aasta taguseid aegu. Kas elu oli siis objektiivselt võttes kergem? Olime kõik taskusse saanud oma 150 krooni ja pidime sellega majandama. Poed olid tühjad, pension mandus elatisrahaks, ja ikkagi — inimeste silmad särasid, kõik olid hakkamist täis, üheskoos tehti suuri asju. Nüüd? Ei, ma ei taha öelda, et nüüd on kõik üksteisele huntideks muutunud. Kaugel sellest. Ent tahaks rohkem märkamisoskust, tahtmist ja tegutsemisjulgust, seda kätt, mis õigel ajal õige ukse avab, tahtmist olla täna parem kui eile. Nii lihtne see ongi. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||