|
||||
Nr 1 (559) Neljapäev, 10. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe Tiit Tammsaare intervjuu Ants Tammele Kuidas hinnata Eesti taasiseseisvumise järel toimunud arengut meie kaitsejõududes? Ega esimesest Eesti iseseisvusajast kui vägev meie kaitsevõime ja kaitsetahe oli kuigi täpseid andmeid mul ei ole. Aga võib arvata, et vähemalt kaitsetahe oli Laidoneri aegadel tugev. Ainult et juhtkond laskis selle potentsiaali raisku Jah, lõppvaatus 1939. ja 1940. aastal oli küll kahetsusväärne. Mis puutub praegusesse iseseisvusaega, siis mina olen kaitsejõudude probleemistikuga lähemalt tegelnud 1995. aastast Riigikogus riigikaitsekomisjoni liikmena ja 1999. aastast selle komisjoni esimehena. Olen korduvalt käinud ka Lätis ja Leedus ja näinud nende kaitseväe ülesehitust, tutvunud meie Kaitseliidu sõsarorganisatsioonide struktuuridega ja võin öelda, et Eesti näeb üsna hea välja, teistest Balti riikidest maha ei jää. Meil on päris hea ja normaalne süsteem, mis tugineb nendele võimalustele, mis meil on. NATO uued liikmed Tehhi, Ungari ja Poola ei erine meist samuti kuigi oluliselt, olgu siis väljaõppesüsteemi või ka relvastuse poolest. Meie Erna retkelgi põlevad välisriikide sõdurid läbi, samal ajal kui meie omad lähevad, hambad ristis, läbi pori. Kas meie sõdurite sitkus ja sisu on tõesti teistega võrreldes tugevam? Jah, entusiasmi on meil tõesti rohkem. Meie tipud võistlevad teistega täiesti võrdselt Erna retkel, mida võib pidada kas või Euroopa või maailma tippvõistluseks sõjalis-rakenduslike spordialade osas. Nende koolitus on täiesti normaalne. Ainuke, mis meid takistab veelgi paremaid tulemusi saavutamast, on rahaliste võimaluste piiratus. Ometi on minu isiklik arvamus, et meie kaitsejõududele anti kiiresti küllaltki head rahalised võimalused, mida esialgu ei osatagi täielikult kasutada... Meie riigieelarvest läheb kaks protsenti riigikaitsele. Kaks protsenti on NATO riikide keskmine liikmemaks, kuid samas teame, et enamik NATO riikidest vähendab oma kaitsekulutusi. Saksamaa oli väga rõõmus, kui Schröder moodustas valitsuse ja teatas, et nemad enam kaitsekulutusi ei vähenda, kuigi jäid pidama 1,6 protsendile. Ometi võtab ka Saksamaa oma relvastusest 2000 tanki vähemaks, moderniseerib oma relvasüsteeme, Rootsi vähendab oma armee isikkoosseisu umbes poole võrra jne. Tänu sellistele muudatustele saame meie nüüd teist aastat Rootsilt abi. Meie ehitame oma kaitsejõude üles peaaegu nullist, nemad kas hoiavad taset või koguni vähendavad relvajõude. See kõik sai teoks seetõttu, et Varssavi pakt lakkas olemast ning Venemaal on siiamaani kaitsevõime osas tüsistusi. Situatsioon julgeolukuruumis on täiesti muutunud. Isegi Venemaa vähendab oma armeed miljoni meheni ja tahab aastast 2010 üle minna professionaalsele armeele. NATO riikidest kuulub ainult Türgi relvajõududele 5 protsenti riigieelarvest, aga nemad on NATO idapiiri kaitsjad. Kas meil siin Eestis ei esine siiski raharaiskamist ja varade ebasihipärast kasutamist? Paldiski endine allveelaevaohvitseride koolituskeskus, nn. Pentagon oleks ju sobinud meiegi relvajõududele, aga nüüd on hakatud hoopis Tapa lähedale täiesti uut keskust rajama. Väljaõppekeskuse rajamine Tapale on tõesti vaidlusi esile kutsunud. Mina olen olnud selle poolt, et vanu kasarmuid tuleks renoveerida, endist infrastruktuuri kasutada, selle asemel et täiesti uut keskust ehitada. On ikka raske põhjendada, miks uusehitus tuleb odavam kui juba olemasolevatele korralikele telliskiviseintele ja katustele akende lisamine ja viimistlustööde tegemine. Minule kui maamehele seda selgeks ei tee. Korda tuleks teha näiteks lasketiirud, sest isegi patriotismi kasvatamine ei saa toimuda ilma praktilise tegevuseta. Tuleb välja arendada polüfunktsionaalsed lasketiirud, kus saaksid käia oma oskusi arendamas nii sõdurid, kaitseliitlased, politseinikud, jahimehed kui ka kooliõpilased. Ainult nii kasvab relvakultuur ja paljudest poistest sirguvad ohvitserid ning kasvab kaitsetahe. Mind ei rahulda see, et Kaitseministeerium eesotsas Jüri Luigega lubas aasta tagasi võtta laskespordi arendamise oma patronaai alla. Ka Riigikogu riigikaitsekomisjon pidas sel teemal kaks istungit. Nüüd on aasta mööda läinud ja tulemus endiselt null. Teine asi, mis mind meie eelarve puhul ei rahulda, on seotud Kaitseliiduga. NATO kindralid ütlevad, et meil on kaks reaalselt tegutsevat väeosa Kaitseliit oma umbes 8000 mehega ja rahuoperatsioonide keskus. Need üksused on mehitatud, relvastatud, ülejäänud pataljone käsitab NATO väljaõppekeskuste ehk sõjakoolidena. Samas on sealgi kolmandik koosseisust venelased, kellest ei tea, kuhu poole püssi pööravadki... Ühtlasi on seal suur osa noored, kes on küll paar kuud teeninud, kuid keda ei saa veel käsitleda sõduritena, vaid ainult sõdurpoistena. Praegune sõduri varustus erineb ju tunduvalt sellest, mis oli kunagi varem kaugnägemisaparaadid, raketid, juhtimispuldid Mul on väga kahju, et Kaitseliidu vanematekogu tegi ettepaneku eraldada tänavuseks 120 miljonit krooni, aga riigieelarves on ette nähtud Kaitseliidule vaid 75 miljonit krooni. Väidan, et Kaitseliit vajab rohkem raha, ta on olnud juba aastaid alafinantseeritud. Väidan päris tõsiselt sedagi, et Kaitseliitu on vaja kaitsta Isamaaliidu, peaminister Mart Laari ja kaitseminister Jüri Luige poliitika eest. Kaitseliit on üldrahvalik üritus. Käisime NATO toetusrühmaga Haapsalu lähedal Ristil ühel polügoonil. Kaitseliitlased tulid sinna 15 aastat vana bussiga, millega veetakse ka skaute õppustele. Mehel olid pisarad silmis, kui ta rääkis, kuidas ta oma palgast ostab bussile kütust ja varuosi. See on põhimõtteline viga, et Kaitseliitu alafinantseeritakse. Olen riigikaitsekomisjoni esimehena korduvalt asja üles võtnud. Kaitseliidu vanematekogus, kus ma olen aseesimees, tegin ettepaneku täiendava finantseerimise taotluseks, mis võeti üksmeelselt vastu. Sellesse auväärsesse vanematekogusse kuuluvad ainult asjatundjad eesotsas presidendiga, tol ajal siis Lennart Meriga. Ka Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon tegi riigieelarve eelnõusse parandusettepaneku, et Kaitseliidule eraldataks 120 miljonit krooni, kuid ei peaminister Laar, kaitseminister Luik ega rahandusminister Kallas arvanud meie ühisest ettepanekust midagi. Kas relvade soetamisel on riigikaitsekomisjonil õigus kaasa rääkida? Me ikka kuulame üle, kui mingid ostud on plaanis või tehtud. Mis relvastusse puutub, siis käisime Lätis Adai polügoonil ja esimene, mis vastu juhtus tulema, oli tank. See on eriline tunne, kui 50 tonni sulle vastu sõidab. Meil on tavarelvastust (kuulipildujaid, püstolkuulipildujaid, vintrelvi) piisavalt, aga õhutõrje on meil sisuliselt olematu, samuti rannakaitse. Raskerelvastusest pole meil samuti midagi märkimisväärset, aga tankid tulevad meile siiski niikuinii. Aga kuidas on lood rahva relvile kutsumise, mobilisatsiooniga? Üks suur asi, mida on meile ette heitnud ka NATO esindajad, on tõesti see, et meil ei ole endiselt mobilisatsioonikava. On küll joonistatud skeeme mitmesuguste kastidega, aga reaalselt midagi tehtud ei ole. Rahuaja riigikaitseseaduse käsulauad, millest on olnud juttu näiteks Kurkse õnnetuse puhul, ei ole endiselt paigas. Pean silmas kolmnurka presidentkaitsevägede juhatajaKaitseministeerium. Luigele võib ette heita seda, et ta tuli riigikaitsekomisjoni ettepanekuga, et kaitsevägi võiks olla lihtsalt Kaitseministeeriumi alla kuuluv riigiasutus, kuigi põhiseadus sellist varianti ei võimalda. Meil on põhiseaduses must valgel kirjas, et meie president on riigikaitse kõrgeim juht. Meil on olemas ka riigikaitsenõukogu. Kaitseministri seisukohalt oleks muidugi mugav, kui kaitsevägi oleks tema otsealluvuses, aga demokraatlikus ühiskonnas see nii ei käi sellises ühiskonnas toimub tsiviilkontroll. Riigikogu rahva kui kõrgeima võimu kandja esindajana tagab meil tsiviilkontrolli rakendamise. Palju meil praegu pataljone on? Seda ma ei tohi öelda.*) Aga üks pataljon huvitaks mind siiski see on juhtimispataljon, milleks ma kutsun kaitsejõude juhtivaid struktuure, kaasa arvatud peastaap ja Kaitseministeerium. Minu arvates iseloomustab neid ülemäärane suurus, kohmakus, ebakompetentsus. Kui palju on kaitseväes komandöre, ministeeriumiametnikke ja peastaabi ametnikke kokku? Minu arvates võiks neid poole võrra kindlasti koondada. Tuleme jälle kastide joonistamise juurde. Ma olen kuus aastat seda joonistamist näinud ja minu arvates on asjad alates Tarmo Kõutsi ametisse astumisest läinud selles mõttes õiges suunas, et staape on hakatud ühendama ja vähendama. Probleem on just niinimetatud paralleelstruktuurid kaitsejõududes, Kaitseministeeriumis ja peastaabis. Näiteks ehitusega tegeldakse nii siin kui ka seal. Selge on see, et paralleelstruktuurid tuleb kaotada ja selles suunas töö käib. Vanemaealised mäletavad, kui vähe oli varem ministeeriume, linna- ja vallavalitsusi ja kui väiksed need olid. Bürokraatiat mürk muidugi ei võta, aga tõsisemad reformid kindlasti. Bürokraatiaga on meil kindlasti liiale mindud ja selles mõttes on Kaitseministeerium või ka Põllumajandusministeerium kindlasti üpris tüüpilised. Näiteks Põllumajandusministeeriumi kaudu osteti 30 uut autot juurde, et saaks kontrollida kontrollimise kontrollimist, sest bürokraatia põhiomadus on ennast juurde toota ja ennast kindlustada. Et seda ei juhtuks, peavad riigijuhid olema sihikindlad ning teadma, mis on Eesti säilimise ja arengu seisukohalt kõrvaline ja mis sedavõrd oluline, et selle eest tuleb vankumatult seista. *) Toimetuselt. Võru kandis asuv Kuperjanovi pataljon, Põhja-Eestis paiknev Kalevlaste Malev ning Edela-Eestis, ühes suvelinnas dislotseeruv pataljon kolm neid meie teada ongi Aga üksnes nn. juhtimispataljon moodustab seal teenivate isikute arvult tublisti suurema ja liiga kalli väeosa. |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||