|
||||
Nr 24 (1009) Neljapäev, 16. juuni 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Maaelanikuna ja SAT-TV kasutajana jookseb kogu maailmas toimuv mu vana teleri ekraani kaudu pidevalt koju kätte — ole ainult mees, jälgi, mõtesta ja tee toimuvast järeldusi. Peale rahvusringhäälingu pakutava klõpsutan õhtuti oma silmad-kõrvad seirama ka Viasat History vahendusel pakutavat (seal on ka eestikeelsed subtiitrid) ning Moskva riigi-TV kaudu edastatavaid uudiseid laialt ja kenalt Venemaalt. Mõtisklemis- ja võrdlemisainet on küllaga mõlemas. Mõni aeg tagasi lülitasin hommikul kelle nelja paiku (mõnikord läheb eakal inimesel uni ära) sisse Viasat History kanali, kus parasjagu näidati pikka dokfilmi Rootsi diplomaadist Raoul Gustav Wallenbergist. See inglaste kahetunnine linateos andis põhjaliku ülevaate selle veel üpriski noore mehena ennast diplomaatia ajalukku jäädvustanud pankuridünastia esindaja traagilisest saatusest. USA ülikoolides õppinud ja elunautleja kuulsusega noorepoolne mees lähetati neutraalse Rootsi Kuningriigi esindajana hitlerliku Saksamaa valduses olnud Ungarisse. Filmist võis aduda, et selle suunamise taga võisid olla ka juudi rahvusest mõjukad pankurid jt asjaomased tegelinskid, kes teadsid hinnata Wallenbergi suhtlemissuutlikkust. Diplomaat varustas fiktiivsete Rootsi passidega kümneid tuhandeid Ungari juute, kes seeläbi pääsesid koonduslaagrite põletusahjudest. Aga kui Punaarmee Budapesti “vabastas”, ei osanud R. G. Wallenberg venelaste poolt ohtu aimata ja jäi lihtsameelselt “liitlasi” ootama. Marssal Konev aga laskis rootslase Moskva rongile eskortida ning pärale jõudis mees juba vangina. Edasi on tõepärased andmed Wallenbergist üpris lünklikud, kuid inglaste filmist on arvukate venelastest tunnistajate ütluste põhjal võimalik järeldada, et mees oli Gulagis elus veel viiekümnendate aastate keskpaiku, kui mitte hiljemgi. Isake Stalin lasknud mehe panna n-ö säilitusrežiimile ja ootas Rootsi valitsuselt (saatkonnalt) pikki aastaid nimeka vangi üle mingitki järelepärimist või tema vabastamise taotlust. Filmist selgub, et Stalin oleks Wallenbergi igal juhul koju lasknud, kui Rootsi valitsus oleks seda vaid taotlenud. Isake Stalin oleks aga Wallenbergi eest mingit N Liidule kasulikku kaubatehingut küsinud. Kuid rootslased vaikisid aralt ja lömitavalt, kartes Stalinit vähimalgi moel häirida. Lausa otseselt langeb sealjuures süü ka Wallenbergi suguvõsale — Raoul Gustavi isa oli ammu surnud, tema kaks onu aga tundsid oma ärihuvidele märksa kasulikuma olevat, kui Moskva käes vangis olev hõimlane kadunuks jääkski… Nüüdsama tuli Moskvast teade, et juba kümmekond aastat Vene türmides kükitav, enamjaolt puhtpoliitilistel põhjustel taas süüdi tunnistatud Mihhail Hodorkovski saadetakse Moskvast ära kuskile kolkavanglasse, kus ta avalikkuse tähelepanu alt eemale jääks. Sest Vladimir Putini klikk on nõndaviisi otsustanud. Gulag on kestnud teisenenud kujul tänapäevani… Pühapäeval löödi Venemaa teleriprogrammides kõlavalt lokku nüüd 18. korda Venemaa päeva tähistamise teemadel. President Medvedev andis üle riiklikud autasud kaheteistkümnele kultuuri- ja teaduskorüfeele, peaminister Putin kiitis-ülistas riigi arengut. Ühtlasi teatas ta õpetajate palkade tõstmisest lähitulevikus (sügisest) lausa kolmandiku võrra. Ning kõige sellega kaasnevat mõistagi demokraatia kõigekülgne täiustumine, lausa silmapaistev edu õigusriigi arendamisel. Et juba olevat täiesti välja kujunenud “ühtne Vene riik ja rahvas”. Lausa otsesõnu meenutab kõik see propagandavahtu seitsme- ja kaheksakümnendatel, kui korrutati ühtse nõukogude rahva ja arenenud sotsialismi, kus kogu rahvas on sügava rahuloluga koondunud partei ja valitsuse ümber, lõplikust väljakujunemisest. Aga ühtaegu aeti pühapäeval politseinuiahoopide nätsudes Moskvas laiali opositsioonirühmituste protestikogunemine. Arreteerituid oli hulgi. Teisisõnu: ärge käige mitte meie tegude, vaid sõnade järgi. Peaasi, et õigusriik ja demokraatia õilmitseksid kuni enneolematute kõrgusteni. Ükski tark riigivõim ei saa ju enesekiitmise vastutusrikast tööd teiste hooleks jätta. Üsnagi lääge enesekiitmise jutupidu oli Eesti TVst jälgitav ka pühapäeval meie suvelinnast Pärnust, kus oli koos Reformierakonna koorekiht. Et küll see pisike eesti rahvas on alles taevaliku õnnega kokku sattunud, kui tal on nii targad ja riiki uhke tuleviku poole juhtivad poliitikud. Meie rahandus on parimas korras, varanduslik kihistumine aina vähenevat. Ning Euroopa ja lausa kogu maailm imetlevat väikest tublit Eestit. Ja rahvas on oma juhtidega rahul. Ning mõistagi kuuluvad need juhtpoliitikud Reformierakonda, ei mujale. Et tulumaksulangetamise roosasid propagandameloodiaid liiga kauaks leierdama jäänud plaat on ammu kulunud ja katki, seda ei paista nad ise märkavat. Aga õhukese riigi kuningas on ju ammuilma peaaegu alasti, kuigi “targad” riigiisad tema imekaunist rüüd kiidavad. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||