|
||||
Nr 23 (1008) Neljapäev, 9. juuni 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Paljud pensionärid on mulle väitnud, et neil pole üldse aega. Mille peale see aeg siis kulub? Küllap pole sageli küsimus mitte selles, et aega on vähe, vaid selles, et on raske oma aega erinevate toimingute vahel jagada. Mis see aeg on? Kas olete tähele pannud, kui vähe on meil mälestusi kiiretest aegadest, palavikulistest päevadest? Paljudel kaob sellistel aegadel toimuv mälust, need mööduvad jälgi jätmata. Tegelikult jätavad need kiired ajad, mil ennast kange kohvi ja vähese magamisega piitsutasime, mingi jälje kindlasti. Süda hakkab jukerdama, und ei ole ja tervis ei pea vastu. Kord mõeldi ühel Tallinna visioonikonverentsil sellest, millist Tallinna me tahaksime saja aasta pärast. Ühe peaettekande pidas seal eesti akadeemik, Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituudi direktor Mart Saarma. Muu hulgas rääkis ta sellest, et teadlased on juba avastanud võimaluse, kuidas saaks ehk ka inimese eluiga tunduvalt pikendada, aga on üks häda — need loomad, kelle peal on selliseid katseid tehtud, on oma juurdesaadud aastatel üliväga haiged. Kas tahaksime juurde aega, milles oleme väga haiged ja hädised? Lisada võib ehk sedagi, et arenenud maades on inimeste eluea pikenemine juba kaasa toomas seda, et peagi on nendes maades iga kümnes inimene kas dementne või põeb Alzheimeri või Parkinsoni tõbe. Ehk ei peaks me unistama, et keegi meile aega juurde annaks, vaid mõtlema sellele, kuidas meile antud aega õigesti kasutada? Saksa teadlane Stefan Klein kirjutab oma ilusas raamatus “Aeg — aine, millest koosneb elu” ajast väga huvitavate nurkade alt. Ta kirjutab, et inimeste bioloogilised kellad näitavad eri aega, ja ka sellest, et on olemas kindlad asjad, mis mõjutavad meid ühe ja sama pikkusega aega erinevalt tunnetama. Näiteks Maurice Ravelli boolerot kuulates tundub, nagu muutuks palas rütm aina kiiremaks ja kiiremaks. Tegelikult see ainult tundub nii. Rütm on algusest lõpuni sama, muutuvad vaid heli tugevus ja kõla. Pala algab nagu sosin ja paisub lõpuks väga valjuks. Mida kõvemaks muusika läheb, seda kiirem tundub kuulajatele selle rütm. Me tunnetame aega väga erinevalt. Küllap oleme kõik tundnud, kuidas millelegi väga meeldivale keskendudes unustame aja kulgemise, ja seda, kuidas siis, kui oleme närvilised liiga paljude tegemata asjade pärast, lendab aeg nagu tormituul ja päevad lõppevad enne, kui me oleme suutnud midagigi korralikult ära teha. Martin Luther taipas midagi väga tähtsat, kui ta ütles: “Mul on täna vaja nii palju asju korda saada, et ma pean alustama pika palvega.” Esmapilgul tundub selles mõttes olevat loogikaviga. Kui on palju teha, siis tuleb ju kohe pihta hakata ja iga sekundit sellest päevast maksimaalselt kasutada. Ja kui ära väsid, valad endasse kanget kohvi, pesed nägu külma veega ja askeldad edasi. Paraku Luther nii ei arva. Ta räägib palvest, milleks tuleb aega võtta, millest tuleb alustada. Et korrastada oma mõtted, et panna asjad õigesse järjekorda, et taibata, mis on tähtis ja mille võib kõrvale panna, ning mis kõige tähtsam — leida rahu ja tasakaal ning vaigistada eneses tunne, nagu oleksin maailma naba ja see, kes peab tegema enam, kui Jumal minult ootab. Mida enam kuhjub meie ette tegemata töid, täitmata lubadusi, seda valjemaks muutub meie mõtete boolero ja selles lärmis oleme kui halvatud, kes ei suuda ka pika ajaga midagi vähe aega nõudvat korralikult ära teha. Kõik kuhjub. Aeg lendab. Süda puperdab. Vererõhk tõuseb. Süütunne muutub aina suuremaks, kuni seda on nii palju, et kasvatame endale kooriku ja muutume teisi süüdistavaks ja kalgiks. Ja meil pole mitte kunagi aega. Aega selleks, et teha head, ütelda head, nautida imelist selles elus. Armsad, Stefan Klein väidab, et juba iga kolmas sakslane arvab, et ta on pidevas ajahädas. Ja seda räägitakse maal, kus viimase saja aastaga on inimeste keskmine eluiga pikenenud ligi 40 aasta võrra. Mitte kunagi varem pole inimestel siin maailma osas olnud nii pikk eluiga, nii palju töövabu päevi, nii lühikest töönädalat. Ja seda aega nii palju juurde saanud inimene ütleb, et tal pole aega! Selle asemel, et talle antud aega tänulikult kasutada, tunneb inimene pidevalt mingit kummalist aja survet. Kuidas on lugu meiega? Kas meil on aega? Paljud väidavad, et nad käiksid heameelega kirikus, aga neil polevat aega. Teised ütlevad, et just kirikus käimine kingib neile aega juurde. Jumal tänatud, et selles tormavas maailmas on veel paiku, kus ei pea olema kiire. Saad välja lülitada oma telefoni ja lasta endasse voolata seda kummalist rahu, mis on olemas neis vanades pühakodades. Need paigad on ehitatud selleks, et inimene võiks neis kohtuda temaga, kelle käes on kõik meie ajad. Kirikusse minnes otsekui anname temale, kes on andnud meile kõik meie ajad, tagasi ühe killukese ja selle läbi võime kogeda õnnistust ka siis, kui kirikust läheme. Soovin Sulle vana keldi õnnistussoovi sõnadega: Olgu sul rannale rulluva laine sügav rahu, olgu sul voogava õhu sügav rahu, olgu sul vaikiva maapinna sügav rahu, olgu sul paistvate tähtede sügav rahu, olgu sul rahu andva Poja sügav rahu. Jaan Tammsalu, Tallinna praost |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||