|
||||
Nr 22 (1007) Neljapäev, 2. juuni 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Elas kord kaugel Vene ajal üks vapper eesti naine. Kindlasti oli selliseid palju, kuid mina tundsin lähedalt just teda — ema, kel oli pool tosinat last ning kes aja sunnil pidi neid üksi kasvatama, samal ajal veel mehelegi reeglipäraselt pakke saatma. Ta töötas ööd kui päevad, õmbles ise lastele rõivad, kudus neile sokid jalga, kindad kätte, kampsunid selga. Kindlasti oli tal tugev tervis, kuidas muidu ta oli sünnitanud terved lapsed, kuid veel tugevam oli tema motivatsioon: võidelda üksi, abi saamata ja ka palumata lapsed keskkooli ja edasi ülikooli. Mäletan siiani selle Eesti ajal kasvanud taluperenaise sõnu: kui muud selles Vene ajas head ei ole, siis kooliharidus on ometi tasuta, lapsed, õppige! Ja kui elu on nii tõsine, siis on ka lapsed tõsised: läbi raskuste tähtede poole! Just sellepärast on praeguste vanemaealiste põlvkonnas nii palju kõrgharidusega rahvast, eriti naisi. Just seepärast on neil samas arusaam, et mitte ainult kõrgharidus ei väärtusta inimest. Sõltus ju nende sageli kõrghariduseta, kuid südameharidusega ja lastele pühendunud vanematest nende koolitee, mis otsustas ka elutee. Ja sellepärast lugesin väga vastakate tunnetega Riigikogu aseesimehe ja endise kultuuriministri, eduka naise Laine Randjärve artiklit Postimehes “Eesti perede kaitseks“, mis oli mõeldud vastuseks samas väljaandes ilmunud Riigikogu liikme ja endise rahvastikuministri, samuti eduka naise Urve Palo artiklile “Ebakindlus ei lase lastel sündida“ alapealkirjaga “Perepoliitika ei saa piirduda vaid vanemahüvitisega“. Miks vastakate tunnetega? Sellepärast, et meie parlamendi tähtis isik L. Randjärv on vanemahüvitisest rääkides lugenud Eesti peredeks “vaid haritud ja edukat tööelu“ elavad naised. Kas tõesti? Kuidas siis teisiti võib aru saada Riigikogu aseesimehe arutlusest kuus aastat püsinud vanemahüvitise arvestamise aluste üle? Selle miinimummäär sõltub miinimumpalgast ja maksimummäär üle-eelmise aasta keskmisest palgast, mis “haritud ja edukat tööelu elavatel naistel“ oli mitu korda suurem miinimumpalka saanute omast (vanemahüvitise ülempiiriks on selleks aastaks kehtestatud 2157,03 eurot kuus). L. Randjärv ei tea või on unustanud, kui palju on neid kõrgharidusega naisi, kes kas koondamise järel on jäänud päris töötuteks või peavad leppima nende haridusele mitte vastava töökoha ja seega ka pisikese palgaga. “Süsteemi ei tohi muuta,“ kirjutab Randjärv. Ja edasi: “Kui süsteem muutustele avada, lüüakse sellega pöördumatu auk perede kindlustundele.“ Nagu juba viidatud, peab lugupeetud poliitik perede all silmas just kõrgepalgalisi, sest kui suureneks väikest palka saavate naiste vanemahüvitis, siis oleks see ju mitte auk kindlustundes, vaid hoopis selle augu täide. Praegune süsteem on ainuõige, teab L. Randjärv enesekindlalt. Aga ta kirjutab ka, et laste sünnitamist-kasvatamist saab veelgi väärtustada. Tule, Jumal, appi! Teades, et ta peab silmas edukaid, võib karta, et ta soovib vanemahüvitise määramisel teha perede vahel veelgi suuremat vahet. Üks jubedust tekitav seisukoht on tähtsal poliitikul veel: “Vale on sotside suhtumine, et riik peaks vanematele pakkuma tehingut: maksame vanemahüvitist kõigile võrdselt ehk sündimus kasvab ja rohkem lapsi hakkab sündima emadel, kes muud eneseteostuse viisi ei leia.“ “Muud eneseteostuse viisi“? Kas tõesti tuleb maha salata, koguni hukka mõista need naised, kes peavad laste saamist ja nende üleskasvatamist oma elu kõige tähtsamaks ülesandeks? Muidugimõista ei pea ma silmas alkoholi küüsi langenud naisi, vaid päris tavalisi, sealhulgas järjest rohkem ka kõrgharidusega naisi. Mis siis, kui nad väärtustavad ennast laste järgi, mitte suure äriettevõtte direktoriks või poliitikuks olemise järgi? L. Randjärv on siiski Urve Paloga nõus, et 19,18-eurone lapsetoetus on ajale jalgu jäänud. Lisan, et mitte ajale jalgu jäänud, vaid valitsusele häbiks lausa sümboolseks muutunud. Nii maksab näiteks esimesse klassi mineva poisslapse valge Sangari särk, mis ju tähtsal koolialguse päeval oleks igati kohane selga panna, tervelt 18 eurot. “Õigluse taotlemine üldise vaesestamise kaudu kuulub ühte teise ajastusse,“ lõpetab Randjärv oma kirjutise. Küllap ta ise teab, millist õigluse taotlemise ajastut ta silmas peab. Üldine vaesestamine? Riigikogu aseesimees võiks järele vaadata, neid andmeid pole raske leida, kui palju meil praegu vaeseid on ja millal see vaesestamine algas. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||