|
||||
Nr 21 (1006) Neljapäev, 26. mai 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Postkasti kukutatakse peaaegu iga päev mõni remonditarbeid, uusi säravaid värve ning kauneid seina- ja põrandaplaate pakkuv trükis. Reklaamitahvleilgi hakkab silma, et nüüd on aeg kõik uueks teha, kõik puhtaks pesta ja üle värvida. Ja isegi Tallinn olevat nüüd külalislahkem, mida kinnitavad ka postide otsas rippuvad sinised südamed. Teisisõnu — linnas on tunda lähenevat suve. Küllap ongi just nüüd aeg ette võtta uuendus- ja värskenduskuur. Võib-olla tõesti koduski midagi teiseks teha, mõni tüütuseni tuttav tool või kardin, kleit või king uue vastu vahetada, sein üle pintseldada, raamatud teise nurka tassida, lilled vaasi asemel piimakannu pista, ühesõnaga — teha midagi, mis liiga igapäevase pildi natikenegi uuemaks teeb ja sel kombel tuju tõstab. Sest ennekõike peaks see värskete värvide aeg tähendama just iseendaga hakkama saamist, seda, et oskame võtta ja ladestada endasse päikest, suvesooja, linnulaulu ja metsalõhna, et kui kõik jälle uduhalliks on läinud ning tuisud akna taga nutavad, jätkub hingejõudu toime tulla, vastu pidada. Päevast päeva loendatakse — kus mis jälle kallimaks on läinud ning mis kohe-kohe minemas. Ja muidugi on see masendav, seda enam, et tegelikult ei saa lihtne inimene midagi muuta. Võib ju soovitada näpud mullaseks teha, ise kasvatada, külvata ja lõigata. Ent selleks peab olema maalapp, selleks peab olema ka natukene pealehakkamist ja oskust, ihurammust rääkimata. Ei külva ega lõika see, kelle kodu on juhtumisi juba aastakümneid paneelmaja mitmendal-setmendal korrusel ja sidemed maaga samuti aastakümneid tagasi katki läinud. Selline inimene saab ainult vaikselt kiruda, et mida paganat nad seal Toompeal teevad ja kas nad ikka tõesti ei tea, kuidas rahvas elab. Või kõva häälega põrkida, kui sellest kergem hakkab. Äsja esines IRLi volikogu ees troonitaotluse kõnega president Toomas Hendrik Ilves. Muu hulgas ütles ta: “Kui rahva tahe ja arvamused ei kõla parlamendis, siis hakkavad nad vaiksemalt või raevukamalt kõlama tänavatel. Või mis eesti meelelaadile lähedasem, irdutakse täielikult Eesti poliitilisest diskussioonist ja valimistest. Kumbki ei ole Eestile hea arengutee.” Ja edasi: “Ükski poliitik ei saa tehtuga rahul olla, kuni Eestis on arvestataval hulgal puudust kannatavaid lapsi ja peresid, kuni me ei suuda tagada eakatele nende eluõhtul inimväärset hoolekannet. Mis tähendab hooldushaiglate kõrval alati ennekõike pigem elementaarset hoolivust ja südamesoojust.” Sõnadest söönuks ei saa, aga hea on, et need sõnad on öeldud. Kas see midagi muudab, ei tea. Tegelikult ei oska enam uskudagi, liiga kaua ja liiga tulutult on räägitud kõigest, mis meie elu on häirinud. Aga ei ela inimene üksnes leivast. Just praegu on see aeg, mil leivale lisaks võiks (tuleks) hingetoidust hankida. Äsja peeti Pärnumaal Lao sadamas silgulaata, mis peenemas keeles sai RäimeWestiks tituleeritud. Seda olemise rõõmu, mis ranna- rahvast õhkus, seda elujõudu ja lustlikku meelt annab imetleda, kadestada — ja midagi endassegi jätta. Külmade päevade puhuks. Tulemas on Tallinna 30. vanalinna päevad ligi paarisaja üritusega, enamik neist tasuta. Kõikmõeldavaid suvesündmusi on igal pool, on talulaadad ja lillefestivalid, on vabaõhumuuseumid ja -kontserdid, on igale maitsele ja huvisuunale sobivat. Just praegu algab aeg ka värskeid hingevärve koguda, mitte ainult enesehaletsusepeeglisse vaadata, vaid muidki maailmapilte kaeda. Muidugi võib kurta, et maal bussiliiklust enam peaaegu ei olegi, võib rääkida tühjadest kodudest ja kinnipandud koolidest, kõigest, mida on juba paarkümmend aastat kurdetud. Aga naabrimehe auto ikka sõidab, küllap ta võtab linna minnes teisepere omad ka kaasa, vaja vaid kaupa teha. Võib istuda naabritega maha, pidada plaani, kuidas kodukandis elu jälle erksamaks muuta. Uusi raamatuid ilmub praegu mitukümmend nimetust päevas. Ja kui silmad enam raamaturõõmu ei luba, siis — pääsukesed oma päevasoojaga on juba Egiptimaalt tagasi, ega see ööbikki end enam kaua oodata lase. Kõik need hinnatõusud tuleb ju mingil moel üle elada ja ega suurt tuge ole mujalt loota kui ikka iseendast. Ei öelda ju asjata, et kestmine tuleb seest. Aga omavahel öeldes — oleks ikka tore küll, kui need, kes on valitud ja seatud meie elu kujundama, leiaksid tõesti need hoovad, mis suudavad hinnatõusu pidurdada ja rahva elujärge sedavõrd paremaks teha, et kodanik ainult hädaldaja rollis ei oleks, et ta tõepoolest tunneks, et temast ka midagi sõltub. Või nagu ütles president Ilves: “Eesti peab elukeskkonnana olema piisavalt ahvatlev, samas salliv ja sõbralik, et siin elamist võetaks hiilgava võimalusena.” Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||