|
||||
Nr 20 (1005) Neljapäev, 19. mai 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Düsseldorfis toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse finaal oli küllap üks nendest teemadest või sündmustest, mis on paaril viimasel nädalal eeskätt nooremasse põlvkonda kuuluvate ühiskonnaliikmete tähelepanu keskmesse seatud. Vaieldamatult andeka Getter Jaani esitatud helilooja Sven Lõhmuse särtsakas pala “Rockefeller Street” jäi aga paraku finaalis eelviimaseks, kuigi oli loodetud märksa enamat. Ebaedu põhjusi on palju, kuid üks nendest on ilmselt võistluslaulu ette valmistanud Eesti eurolaulumeeskonna ebapädev poliitiline ettenägemisvõime: miks loodeti-arvati, et USA suhtes kriitiliselt meelestatud ning moslemitega “rikastatud” Euroopas võiks leida poolehoidu Ameerikat ja ameerikalikkust kilbile seav võistluslaul? Meie argielu probleemidele lahenduste otsimise seisukohalt on täiesti ükskõik, millisele kohale meie kena eurolaul seekord jõudis. Muresid meie ühiskonnas on aga küllaga. Töötus ja väärt tööjõu jätkuv väljaränne, rahvastiku vananemine kõige sellest johtuvaga… Eakate osakaalu suurenemine tähendab teadagi vältimatult ka seda, et kõrgesse ikka jõudnud ning iseseisvalt toime tulemise võime minetanud inimesed vajavad aina enam kohti hooldusasutustes. Hooldekodusid on Eestis praegu kokku rohkem kui 120 ning alluvuselt-kuuluvuselt on neid kolme liiki: riiklikud, omavalitsuste hooldekodud ning erahooldekodud. Üldjoontes tuleb enamik hooldusasutusi oma ülesannetega rahuldavalt toime, hoolealuste eest kantakse seal vajalikku hoolt. Muidugi ei saa arvata, et hooldekodudes puudusi ei esine — kõigest me ei saa ju teadagi. Pealegi johtub tähelepanuväärne osa arusaamatustest vanuri dementsusest ning üksnes hooldajaid või nende väärkäitumist puuduste põhjuseks pidada ei saa. Aga siiski on mõned hooldajatepoolsed väärkohtlemisjuhtumid või nende lausa massiline esinemine mõnes (suuremas) hooldusasutuses vaieldamatult seesugused, mille puhul tuleb süüdistada üksnes vanurite suhtes pahatahtlikke hooldustöötajaid. Jutt on Keila hooldushaiglast, kus juba pikemat aega vohanud hoolimatus pole paljudel juhtudel võimaldanud vanuritel veeta oma viimaseid elupäevi väärikalt. Telesaate “Pealtnägija” ning seejärel mitmete päevalehtedes ilmunud kirjutiste põhjal on teada, et Keila hooldushaiglas oli murettekitavalt pikalt kestnud olukord, mis on võimaldanud personalil jätta patsiente päevade või lausa nädalate kaupa söömata, joomata, pesemata… On arvatud, et mida saaksime hooldustöötajatelt nõudagi, kui nende asutuste ülalpidamise raha on nii väike. Aga miks siis on nii, et paljudes hooldusasutustes on kord majas ning patsiendid kasitud-söödetud-joodetud, aga mõnel pool, nagu Keilas, on asjad täiesti käest ära vajunud? Üks väärnähtuste põhjusi on personalis millegipärast juurdunud pahatahtlik, et mitte öelda vaenulik suhtumine patsientidesse — ning Keilas on lood nii mõnegi töötaja puhul paraku just niisugused. Sellega seoses on mul endal üks üpris valus kogemus ette tuua. Kord 2001. aasta sügisel vigastasin tõsiselt jalga — olin astunud värske lume all peitunud kaikale, mistõttu jalalaba läbistas tugev valusähvak ning jalg paistetas kiiresti üles. Jalale oli peaaegu võimatu toetuda. Komberdasin Keila haiglasse, kus mind ratastooli pandi ja röntgenisse sõidutati. Kui leiti, et mu labajalas mingit luumõra polevatki, kallutati mind ratastoolist matsti! käpakile koridoripõrandale ja kästi justkui simulanti minema kasida. Ent kompressitamised ei aidanud, komberdasin kepi najal nädalapäevad hiljem Magdaleena haigla kirurgi vastuvõtule. Tehti uus röntgenifoto, millelt kirurg mu jalas siiski luumõra tuvastas. Nüüd aga oli hilja eriravi kohaldada — tuli loota mõra iseeneslikule paranemisele. Nõnda juhtus, et komberdasin kepi najal ringi ligi poolteist aastat, kuni jalg viimaks lakkas valu tegemast. Miks sellest nii pikalt kirjutasin? Selleks, et näidata: hoolimatu suhtumine patsientidesse on Keila haiglas pika “traditsiooniga” ning nüüd on vaja (uue) haiglajuhtkonna poolset pikaajalist nõudlikkust ja lausa kannatlikku kasvatustööd, et kogu hooldepersonal viimaks oma ülesannetest nagu kord ja kohus aru saama hakkaks. Nii mõnigi kord on ette tulnud, et hoolealuste omaksed pole söandanud hooletusele või julmusele reageerida, peljates oma sugulast tabavat kättemaksu vms. Kuid väärnähetest ei tohiks vaikida ka pärast sugulase haiglast lahkumist või surma, sest see soodustab nende ebakohtade süvenemist. Nüüd panen Videviku lugejatele südamele: kirjutage meile, kuidas teie lähedasi või hõimlasi on hooldusasutus(t)es koheldud. Vajadusel tagame anonüümsuse või ei käsitle üht või teist juhtumit leheveergudel, vaid astume puuduste väljajuurimiseks samme ametkondlikul tasandil. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||