|
||||
Nr 18 (1003) Neljapäev, 5. mai 2011 |
||||
Arhiiv |
Eesti Looduskaitse Selts asutati 1966. aastal. See tähendab, et need ”noored ja vihased” algatajad on nüüdseks enamikus parajasti Videviku lugejate eas rahulikud riigialamad. Rahulikud, kuid tunnevad muret ja vastutust Eesti maa ja rahva pärast. Seltsi algusaegadel käis laia üleliidulise suurtootmise pealetung. Mis saab loodusest, oli kõrvaline. Inimesed tunnetasid suurt ohtu ja looduskaitseline mõtteviis leidis soodsa kasvupinna kogu ühiskonnas. Ühtlasi tekkis inimestel seltsi näol legaalne võimalus oma isamaaliste püüdluste väljendamiseks. See tõi seltsi liikmeskonda peaaegu kogu tolleaegse kultuurieliidi. 1982. aastal toimus Eestis IUCNi (Rahvusvaheline Looduskaitseliit) konverents, mis võttis vastu nn Tallinna deklaratsiooni. Selle sõnum on, et loodus ja kultuur on ühtsed, loodus on kultuuri lätteks, kultuur väärtustab loodust. Sündmus oli skandaalimaiguline, sest deklaratsiooni algatas ühiskondlik organisatsioon, küsimata-kooskõlastamata seda ühegi parteiinstantsiga. Tänapäeval ei tundu selle tekst kuigi eriline ja ka tol ajal oli see pigem endastmõistetava kajastamine. Kuid tõdemus, et suhtumine loodusesse on üks kultuursuse mõõtmeist, pandi deklaratsioonis selgelt sõnadesse. Impeeriumis väärtustati rahvuskultuure vaid loosunglikult. Nii kohalike kui ka suuremate rahvuslike tegelaste meenutamine oli pigem põlu all. Selts parandas olukorda, paigaldades aastate vältel üle kolmesaja mälestustahvli ja -kivi, et tähistada kohti, mis on seotud meie kultuuriloo tähtsate sündmuste või inimestega. See käis poolavalikult, sest iial ei võinud teada, kes või mis võis vastavaid organeid liigselt ärritada. Seltsi taaselustamine Astusin seltsi 1967. aastal nagu väga paljud selle aja tudengid. 70-ndatel, sovhoosidirektorina, kuulusin seltsi Jõgeva osakonna juhatusse. 1999. aastal, pärast poliitikast lahkumist, otsis mu üles Jaan Eilart ja veenis mind kandideerima seltsi esimeheks. Polnud ma mingi loodusemees, hoopis mehaanikainseneri haridusega tehnokraat. Selts kui organisatsioon oli siis kriisis, sest kõik veneaegsed finantsallikad olid kuivanud, riigi huvid olid mujal, tekkiv ettevõtlus oli kasvuraskustes. Mitu aastat pidi selts läbi ajama peaaegu ilma rahata. Oli ime, et toimiv organisatsioon üldse säilis. Minu eelkäija Arvo Iital ja osakondade juhid pidid selleks mängu panema kogu oma missioonitunde. Algusaegadest peale on senini tarmukad veel paljud: Maido Urbas Elvas, Rein Mägi Viljandimaal, Mai Schröder Lihulas, Tiiu Saarist Paides, Tiit Petersoo Raplamaal, Enu Mäela Räpinas, Hillar Mängel Sondas, Ants Talioja Tuhalas. Minu esmaseks ülesandeks sai selts uutes oludes taaskäivitada. Äsja poliitikast tulnuna olid minu kaasavaraks sidemed ja isiklik maine, mille varal sain toimetada. Muidugi polnud mõtet ega vajadust püüda taastada seltsi rolli kogu endises ulatuses. Uutes oludes võis igaüks asutada kodanikuühenduse oma huvidele vastavalt. Seltsi senises tegevusvaldkonnas tekkisid uued ühendused, mis olid keskendunud mingile kitsamale lõigule ja toimetasid seal tulemuslikult. Polnud vajadust neid dubleerida. Ka riik on looduskaitset järjest rohkem enda peale võtnud. Fookuses on olemuslik Seltsi rajajate sõnastatud eesmärgid on rajatud üldinimlikele igikestvatele väärtustele, mistõttu muutuvate aegade tuuled neid eriti ei mõjuta. Fookuses on olemuslik. See, kuidas väikestest asjadest-sündmustest kujuneb jääv ja (inim)olemist mõtestav. On mõistmine, et loodusest võtmata ei saa, kuid kui see katkestab eluringi, vaesub inimese füüsiline eluruum, käib alla inimese kvaliteet (tervis, esteetilised tunded, vaimurikkus). On vältimatu väljuda kõiki haaravast tarbimiskeerisest, elukorraldusest stiilis “üks päev korraga“. See on väga raske, sest see on võimalik pigem igaühe seesmisel kui seaduste välisel sunnil. Aga selleks peab maailmast üldse ja loodusest eriti aru saama. Tänapäeva maailma kujundab inimene, kellel peaks mõistust jätkuma. Ometi on maailm kaugel täiuslikkusest, mõnede arvates lausa degenereerumas. Laiemas mõttes on see kahtlemata inimkonna kultuuri küsimus, millesse kuulub ka suhtumine loodusesse. Jaan Kaplinski näeb põhjust tabude langemises. Tabude kadumisest jäänud tühik tuleb täita loodusteadusliku eetikaga. Kõige tähtsam on tajuda loodust kui tervikut, kuhu me ka ise kuulume. See on tervik, mida ei tohi üleolevalt ümber kujundada, vaid tuleb tunda ennast selle mõjuvõimsa, kuid seda enam vastutava osana. Arendajate pealetung Kasvu looduslikke piire ei eita keegi. Liberaalse turumajanduse ilmne suutmatus toime tulla ta enda põhjustatud probleemidega viitab hädavajadusele luua uus üldine majandusmudel praeguse, Adam Smithi aegadest pärineva mudeli täienduseks või asemele. Ka täieliku poliitpimedusega löödule peaks olema selge, et Eestis viljeldud primitiivne turufundamentalism on arengu ummiktee. Selleks, et väikeriigi tingimustes pääseda kõikelubava isearenemise hukutavast mõjust ja taastada arengu jätkusuutlikkus, on Eestil vajadus uue arengumudeli järele suurem kui mujal. Paraku ei võimalda lühike valimistsükkel, erakondlik omakasupüüe, võhiklikkus ja kemplemine poliitikutel lahendusi leida ning takistab ka teadlaste appi kutsumist ja tõsisemate uuringute korraldamist. Praegusel ajal on üldsusele kõige silmahakkavam nn arendajate pealetung. Alati ei saa neid looduskaitseliste põhjendustega tõrjuda. Tavaliselt rikuvad nad kohalike inimeste elukeskkonda. Näiteks muudavad loodusmaastiku tööstusalaks. Ametlikud loodusväärtused, mis on määratletud mingi seadusliku aktiga, mitte inimeste tahtega, võidakse seejuures säilitada. Looduskaitseliste põhjenduste puhul on inimeste õigused seadustega suhteliselt hästi tagatud. Eesti on ühinenud nn Arhusi konventsiooniga. See annab looduskaitselistele kodanikuühendustele õiguse astuda vastu arendajate loodusvaenulikule tegevusele ka siis, kui ühenduse huvisid pole otseselt riivatud. Aga ainult looduskaitselistele ühendustele. Teiste valdkondade ühendustel selliseid õigusi pole ja nad saadetakse kohtu ukselävelt tagasi. Nii juhtus näiteks ehitajate vastu läinud Sakala Keskuse kui väärtusliku paearhitektuurinäidise kaitsjatega. Siin on mõtlemiskoht. Kohalike inimeste huvid peaksid olema esiplaanil. Samas ei saa Eesti olla ka valdade konföderatsioon ja üldsuse huvides tuleb iga valla rahval ka midagi alla neelata. Selts on alati inimeste poolel, kui pealetung on ajendatud mingitest ärihuvidest. Leppida saab vaid siis, kui üldine kasu on väga selge ja puudub alternatiivne lahendus. Iseloomulik on siin Nabala juhtum. Tõenäoliselt puhtloodushoiust lähtudes on kaevandamine karstiala kahjustamata võimalik mingis ulatuses maardla mingis osas. Ärimeeste huvi siin kaevandada on suur, kuid avalik huvi minimaalne. Paevarusid on mujal küll, mis sellise kvaliteediga materjali vajaduse veel paljudeks aastateks katab. Seetõttu on inimeste vastuseis tööstusmaastiku pealetungile täiesti mõistetav ja toetust vääriv. Olud muutuvad kiiresti, mistõttu küsimus sellest, kuidas seltsi tegevust paremini kaasaega sobitada, on pidev. Majanduslangus ja esindusdemokraatia allakäik on märksõnad, mis tänast olukorda iseloomustavad. Majandus-surutis vähendab ühiskonna tähelepanu loodushoiule, sest esmane on ikkagi igapäevase eluga toimetulek. Kui see kerkib suureks mureks, siis taandub muu paratamatult teisele plaanile. Kus on väljapääs? Kellele loota? Esindusdemokraatiat kandvate võimuerakondade egoism on langetanud nende usalduskrediiti, nii et nendele ei saa lootusi rajada. Riigikogu on valitsuse kummitempel, selle liikmete võimalused midagi muuta on olematud. Hiljutised reformid metsamajanduses ja looduskaitsehalduses, samuti tahtmatus tõsta riigi võimekust keskkonnakatastroofidega toimetulekuks pole suurendanud usaldust riigi tahtesse ja suutlikkusesse looduskeskkonda väärtustada. Käitugem teenäitajatena Aga aegu on igasuguseid. Kui riigile saab vähem loota, peavad rohkem hoolt kandma kodanikkond ja seda esindavad ühendused. Seltsi missioon ei sõltu olukorrast riigis. Oma asja tuleb ikka ajada, püüdes igas olukorras teha parimat. Avalikkus vajab teavitamist, et inimesed suudaksid vahet teha, mis on tõde, mis mingi huvigrupi omakasu või mis lihtsalt poliitiline tühikenitlemine. Tuleb olla mitte ainult seal, kus seadused või rahvusvahelised konventsioonid kohustavad riiki kodanikuühendusi kaasama, vaid igal pool, kus riik või ettevõtjad on hoolimatud. Meil on õigusriik. See tähendab, et seal, kus seaduse kirjasõna otseselt ei rikuta, ei saa ka kedagi vastutusele võtta. Kõike pole võimalik ammendavalt reguleerida. Maailm on selleks liiga keeruline. Seega jääb looduskaitses alati määravaks inimese kultuuritase. Eesti ambitsioon peab ulatuma oma kodanike kasvatamisest maailma mõjutamiseni. Suur mitmekesisus, selgelt erinevad aastaajad ja suhteliselt puutumatu loodus teevad Eestist selles valdkonnas suurriigi. Seetõttu on Eestil nii võimalus kui moraalne kohustus ja vastutus käituda loodusesse suhtumises teenäitajana. Aga selleks tuleb ikka ja alati vaadata peeglisse. Keskmine eestlane kannab neli korda suuremaid kingi kui keskmine ilmakodanik, s.t meie ökoloogiline jalajälg on meie praeguse eluviisi juures sedavõrd suur. Kedagi ei saa meelitada ega ajada tagasi põlislaande, kuid tänapäeva tehnoloogia pakub piisavalt võimalusi ökoloogilisemalt majandada. Pikemas plaanis on see ellujäämise tee. Vähemalt eesmärgi — seada ökoloogia prioriteediks ja siis samm-sammult selle poole minna — võiks ja peaks püstitama igal juhul nii riik kui ka igaüks iseendale. Nagu näitavad küsitlused, tunneb enamik eestlasi end üldjoontes õnnelikuna. Küllap on siin osa ka loodusel, mis Jaan Eilarti sõnul “ise oma pidevas uuenemises, jätkuvuses, sünni ja surma loomulikkuses sisendab meisse optimismi“. Olgem siis hoolivad, et see optimismiallikas ei kuivaks. Juhan Telgmaa,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||