|
||||
Nr 18 (1003) Neljapäev, 5. mai 2011 |
||||
Arhiiv |
Veel veerandsada aastat tagasi tõusis tänasel päeval toimetustes peomeeleolu taevani — tähistati rahvusvahelist ajakirjanduspäeva, söödi torti, kiideti kolleege ja iseennast, mõni lugejagi helistas, õnnitles ning tänas, et leht aidanud tal tilkuva kraani korda teha või vettinud aknaraamid vahetada või… Vähemasti sel päeval tundsime, et ka meist oleneb miski. Muidugi meenutati ajakirjanduse tähtsust ja tähendust, seda, et “ajaleht on kollektiivne propagandist ja agitaator”, nagu öelnuvat Lenin. Kui see slõugan ajastuomasest värvist puhastada, siis — ega muud ei olegi, lugeja tahab ajalehelt nimelt infot ja selle mõtestamist, fakti ja kommentaari. Ja kui ta seda ei saa, miski inimese elus kindlasti puudub. See meenus nädalat paar tagasi, kui äkki avastati, et 17 000 pensionäri on aastaid maksnud tulumaksu, mida neilt võtta ei oleks tohtinud. Riigi tuludesse on laekunud kümneid miljoneid. Õhtulehes pahandas omaaegne tuntud telemees Uno Maasikas kogu ajakirjanduse ja sotsiaalsüsteemi peale ning mainis, et tema saavat eakale tarvilikku teavet üksnes Maalehest, ei mujalt. Oma istungil nentisid Keskerakonna seenioride kogu juhatuse liikmed: “Eesti riigi eakatepoliitikasse kirja pandut lugedes leiame sealt hoolivust vanurite suhtes, väärika ja turvalise vananemise tagamist, sotsiaalse tõrjutuse ennetamist, õigust teabele eakaid puudutavates küsimustes jpm. Miks siis õigust teabele ei rakendatud pensionäride suhtes õigeaegselt ja kümned tuhanded pensionärid peavad tagantjärele nõudma oma pensionilt ebaõiglaselt võetud tulumaksu tagastamist, sedagi ajapiiranguga kolm aastat?” (“Häbi valitsusele, kes pettis eakaid!” Kesknädal, 27. IV 2011). Kõik on õige. Ja ei ole ka. “Unustab hoidja, tabab püüdja,” teadis hoiatada juba vanarahvas. Nõnda see ongi, et tagantjäreletarkus päris õige tarkus ei ole. Sellest on aastaid, kui võeti vastu pensionide tulumaksustamise seadus. Muidugi võib vaielda selle üle, kas ja kui eetiline on võtta tulumaksu sellelt väheselt, mida eakas kunagi tehtud töö ja nähtud vaeva kompenseerimiseks praegu saab, seda enam, et palgalt sai ju tulumaks tasutud. Ent dura lex, sed lex — karm, kuid ikkagi seadus! Ja seda seadust tutvustas Videvik omal ajal põhjalikult. Õigupoolest ei ole ühtki eakaid ja puudega inimesi puudutavat seadust või seadusemuudatust, mida me ei oleks käsitlenud ning puust-ette-ja-punaseks-põhimõttel lugejaile vahendanud. Mäletatavasti kirjutati pensionist ja tulumaksust ka Linnalehes. Endastmõistetavalt peab avaldama kõik pensionäre puudutava eakate poliitika komisjoni häälekandja, sotsiaalministeeriumi majanduslikul toel ilmuv Elukaar. On muidugi omaette teema, kui palju see kord kuus ilmuv üllitis suudab, milline on tema levila ja lugejaskond. Väidetakse, et Eestimaal oli üldine kirjaoskus juba XIX sajandil, nõnda et huvitundjad oleksid pidanud kogu vajaliku teabe kätte saama küll. Kõige rohkem olevat neid, keda tulumaksuteema puudutas, just Tallinnas, Harjumaal ja Ida-Virus. Kindlasti osutab see ühele paljuräägitud, ikka veel lahendamata probleemile — muukeelne eakas (noorem inimene ka) elab muukeelses infoväljas. Meie riigi asjust on tal üsna ähmane teadmine. Ja muidugi on neid eesti memmesid-taategi, kellel ühtki ajalehte ei käi, kes raadiot ei kuula või tähelegi ei pane, et see jutt just temale tarvilik olnuks. Kõike on. Muidugi tähendab see, et omal ajal oleks pensioniamet võinud kõigile eakatele infolehe postitada. Paraku on ka see tagantjäreletarkus. Ent me elame kodanikuühiskonnas, üha enam tekib kõikmõeldavaid seltsinguid n-ö rohujuure tasandilt, on külaseltsid, eakate klubid, on pensionäride päevakeskused, muide — üle kogu riigi on ka pensionäride organisatsioonid, ühenduste ja liitude keskused. Nende tegevusest rääkides tavatsetakse kiita, kui toredat käsitööd seal tehakse, millised taidlusringid on, kui meeleolukaid pidusid korraldatakse. On kena, kui vaba aja täidet pakutakse, kuid palju tähtsam oleks see, et suudetaks (tahetaks) eluga kursis hoida ka neid paikkonna elanikke, kes seda ise enam ei oska või ei jaksa. Vabatahtliku töö põhimõtted ei ole meil veel päris omaseks saanud, kuid just sellel, et paljut tehakse käskimata ning kõrgemalt poolt näpuga näitamata, põhinebki kodanikuühiskond. Niisiis, valitsust võib ju tegematajätmistes süüdistada, kui sellest meel rõõmsamaks saab. Päris kindel on see, et ennekõike oleneb ilmaasjadega kursis olek küll igaühest endast, kuid oma tegevust peaksid nõudlikult ja enesekriitiliselt vaagima ka kõik need lugematud eakaid koondavad keskused. Tulumaksumure on loodetavasti murtud, aga karta on, et elu toob uut ja üllatavat ka tulevikus. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||