|
||||
Nr 17 (1002) Neljapäev, 28. aprill 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Esmaspäeva hommikul said teatavaks tänavused küpsuskirjandite teemad, millest enamik pole seotud mitte niivõrd ühe või teise kirjandusteose tundmisega, vaid võimaldavad mõttearendusi ühiskondlik-poliitilistel või üldkultuurilistel teemadel. Kas eksaminandi mõtlemis- ja analüüsivõime on jõudnud kodanikuküpsuseni, ilmneb kirjandist nii või teisiti. Esimene kümnest kirjanditeemast oli “Minu Eesti”. Kuidas me siis tunneme ennast ja millisena adume oma tulevikku oma Eestis, Suure Munamäe ja Osmussaare, Lümanda ja Viivikonna, Ikla ja Naissaare vahel laiuval kaunil ja südamele kallil alal? Enamasti on see ilus maa ju lausa tühi. Eestimaal on A. Sirendi andmetel ühe inimese kohta Euroopas kõige rohkem, tervenisti 0,8 hektarit kultuurmaad, millele lisandub rohkesti looduslikku rohumaad. Eesti suudaks ära toita praegusest märksa enam inimesi, kas või kuni kümme miljonit. Aga millegipärast meie rahvaarv aina väheneb… Olematu või kogunisti tagurpidi toimiva regionaalpoliitika tõttu kolitakse lausa üksteise võidu Tallinna ümbrusesse pappmajadesse või pealinna kallitesse korteritesse. Tallinna ja tema ümbruse linnade elanike arv kasvab, kuigi igal aastal siirdub võõrsile tööle (ja elama!) tuhandeid ja tuhandeid parimas töö- ja loomeeas inimesi, kelle lastest saavad juba asukohariikide kodanikud. Asjaolu, et Stockholmis ja Helsingis on mõnesajal lapsel võimalik osaliselt eestikeelses koolis õppida, ei päästa paraku enam midagi. Esmaspäevastest päevalehtedest oli kõnekalt lugeda nii mõnestki valusast probleemist, mis meid, noori ja vanu, meie igapäevaelus ja toimetulekus ahistab. Päevalehes kirjutasid Kärt Anvelt ja Urmas Jaagant sellest, et Eesti riigil tuleb pikemas perspektiivis muret tunda ka selle pärast, et nii kaitsevägi, politsei kui ka päästekomandod kaotavad madala palga tõttu kaadrit, mis kahjustab mitte üksnes teoreetiliselt, vaid igapäevaelus valusalt tunda andvalt meie turvalisust. Alles see oli, kui Postimehes kirjutati mõnes Tartumaa vallas elanikke terroriseerivatest vargajõukudest, ning politsei pole suutnud nende tegevusele piiri panna. Ja siis pole põrmugi imeks pidada, et inimestes on hakanud maad võtma omakohtu rakendamise meeleolud. Aga meie argipäevi mürgitava kuritegevuse ja tööpuuduse vahel on otsene seos. Kui ikka kõht tühi, siis pole toidupoodi või naabri sahvrisse-keldrisse vargile mineku ees enam sedavõrd kõrgeid eetilisi tõkkeid kui täis kõhuga riigikodanikel. Meil on statistiliste andmete põhjal ligi 600 000 töövõimelist inimest. Aga kodumaal valitseva tööpuuduse tõttu olevat välismaale siirdunud ja enamasti sinna ka pered kaasa võtnud umbes sada või rohkemgi tuhat inimest. See tähendab ju igat viiendat või neljandat (väljaränne jätkub!) parimas tööeas inimest. Selsamal esmaspäeval teatati Vikerraadio uudistesaates rahuloluga, et 2010. aastal olnud meil iive positiivne — sünde olnud 35 võrra rohkem kui surmasid. Aga see arv tuleneb sellest, et mullu oli surmasid 300 võrra vähem kui 2009. aastal. Nõnda et asi on hoopis inimeste keskmise eluea pikenemises. Aga kui võtta arvesse, et kaalukas osa nii praegustest Eesti keskkoolilõpetajatest kui ka äsja siia maailma sündinutest on sunnitud töö ja teenistuse otsingul edaspidi võõrsile rändama, siis mil määral meie ajutine, pisipositiivne iive meie rahva (rahvuse) tulevikku päästabki? Eesti elanikkond vananeb. Järjest vähem on neid, kes siin palka teenides ja sellest maksusid makstes eakatele pensioni ja ravikindlustusraha teenivad. Pealegi, riiki järjest õhemaks hööveldav parempoolne valitsuskoalitsioon on ju kehtestamas sotsiaalmaksule ülempiiri, mis omakorda ahendab eakate toimetulekuvõimalusi. Toidu hinnakapak sunnib meid sööma üha odavamat, kuid ebatervislikumat rämpstoitu. Ja kuidas me ka ei püüa oma aina ahenevaid kasinaid võimalusi kombineerides tervislikult elada (kepikõndida, jalutada, aeda harides kehalist tööd teha), üha kallinevate ravimite ostmisest me ei pääse niikuinii. Paljudel on tekkinud pensionipäeva oodates ravimite manustamises ohtlikult pikad pausid või on neil tulnud hädavajalikest südame- või vererõhuravimitest hoopis loobuda. Nüüd on saanud teatavaks, et näiteks erihooldekodude elanikel on tõsine rahanappus hädatarvilike ravimite soetamiseks. Neile kätte jäetav pensioniosa on pahatihti vaid mõniteist eurot kuus. Aga sotsiaaltoetus ehk puudetoetus kaotati neil ära, ja ongi tupikseis käes… Sotsiaalministeeriumi kõrge ametnik vastab seepeale: nad olevat valmis olukorda analüüsima… Millal aga analüüsimine jõuab selleni, et tõbine saaks taas vajalikku rohtu osta, teab vaid… Teab kes? Uku või Taara, kes meid ja meie Eestit hoiaks ja kaitseks? Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||