|
||||
Nr 16 (1001) Neljapäev, 21. aprill 2011 |
||||
Arhiiv |
Legendaarsest Tartu vaimust oleme kõik kuulnud. Aga eks oma vaim ole igal kohal, olgu ta siis suur või väike, pikema või lühema (kultuuri)ajalooga. Vändras igatahes on oma vaim või vaimud olemas ning kes oskab või soovib, see adub-tunneb nende lehvimist. Minu sünnitalust Lelle vallas (Pärnumaa põhjapoolseim, kuulus Vändra kihelkonda) on Vändrasse 25 kilomeetrit — täpselt niisama palju kui Raplasse, kus ma keskkoolis käisin. Minu tädi aga lõpetas kunagi Vändra gümnaasiumi. Jalgrattal olen noorpõlves Vändra ja koduküla vahet loendamatuid kordi sõtkunud, passigi sain 16-aastaseks saades rajoonikeskusest Vändrast. Vändra lähistelt, Eidapere ja Vändra vahelt Lainiidilt oli pärit minu vanaema Juuli Tamberg-Jaanson, kelle hõim võttis hiljem nimeks Jaanimägi. Vist oli see ärksavaimulistele Jaansonitele omane pajatamissoov või jutustamistahe, mis on isa kaudu minusse edasi kandunud ning mind noorpõlves ajendanud vabariiklikulgi keskkooliõpilaste kirjandivõistlusel tagajärjekalt esinema ning pärast eesti keele õpetaja hariduse omandamist hoopis ajakirjandusse siirduma. Vändra kandi lugusid-pajatusi kuulsin omal ajal isa käest üpris sageli. Ning pajatamisväärset papa Jannseni jt ajalooliste isikute kodukandis Vändras mõistagi leidus. Isalt mäletan värvikat lugu millalgi poolteistsada aastat tagasi Vändras tegutsenud pastor Sokolovskist, keda röövlid metsavahel videvikuhõlmas kallale tungides mingi omatehtud püssitaolise asjandusega ähvardanud: “Siin on Jeeriku kõuepasun!” Aga kohkumatu Sokolovski haaranud hõlma alt püstoli ja hüüatanud tulistades: “Aga see on Aaroni suitsutuspann!” Röövlid löönud kohkuma ja pannud putket. …Eelmise nädala teisipäeval esitles Vändra raamatukogus oma sealtkandi naljakate, kentsakate või veidravõitu juhtumiste jäädvustust pealkirja all “Vändra kandi antsakad lood” omal ajal seal rajoonilehe toimetajana töötanud Vambola Lillemäe. Raamatus sisalduvate pajatuste aineks on nii omaaegsete karjeristlike kommunismiehitajate ja umbsete ajudega parteitegelinskite seiklused kui ka laiemalt tuntud isikutega (J. V. Jannsen, M. Lüdig, C. R. Jakobson, L. Vaher, E. Keevallik, U. Altmeri jpt) seotud ainestik. Üks lugu seondub kogunisti minu ema, tööeesrindlase Elfriede Tammega, keda V. Lillemäe oli saatnud pildistama rajoonilehe fotograafi. Kogemata sattunud mees eksikombel naabertallu ja kukkunud seal keldriauku. Poolpimeduses peetud mehe kaelas rippunud suurt asjandust esiotsa püstolkuulipildujaks ehk automaadiks ja meest ennast metsavennaks — kuuekümnendate algul olnud neidki veel siin-seal liikumas. Vändra alevi mullu valminud avarasse-heledasse raamatukogusse kogunes Vambola Lillemäe raamatu esitlusele mitukümmend huvilist nii kohapealt kui ka ümbruskonna küladest, üks noorpõlvesõber isegi Põlvamaalt Kiidjärvelt. Kõigil oli põnev näha kunagise seltskonna- ja jahikaaslase Vändra kandi kodulugu kajastavat lahedasti loetavat raamatut. V. Lillemäe enda, kirjastaja A. Veetamme ning kohalike eakate kultuuri- ja haridustegelaste sõnavõttudest ilmnes, et vändralased on alati olnud oma kodupaiga patrioodid, elutargad ja ettevõtlikud. Ning huumorimeelgi käib ikka asja juurde, olgu siis tegu tõsisemate elujuhtumiste või meelelahutuslike vahepaladega. Vändras Videvikuta Aga minu kui Videviku toimetaja meelest osutus häirivaks tõrvatilgaks tolles helgetes toonides avaras raamatukoguhoones ringi kaedes (see ei käi mõistagi mitte kuidagi V. Lillemäe teosega seonduva kohta!) hoopis see, et läikivate, kalliste klantsväljaannete kõrval (nagu seda on umbes kolmekümnekroonise numbrihinnaga kollasesisuline Kroonika) pole raamatukogus näha eakate-vaegurite Videvikku. Polevat raha, püüdis raamatukogu juhataja mind esimest päheturgatanud põhjust uskuma panna. Eks see ole tegelikult eakatesse suhtumise küsimus, kas tellida Kroonika või selle asemel mitu odavamat, aga sisukamat väljaannet. Igatahes paistis ka kogu Vändra väliselt klantsiv raamatukoguhoone kuidagi kõledam ja tühjem, kui ma seal Videvikku avariiulil ei näinud. Teine sarnasel puhul sageli ette toodav põhjendus on tihtilugu seegi, et pensionärid ei tundvat Videviku vastu huvi. Aga see ei tulene mitte huvipuudusest, vaid sellest, et pensionärid on tagasihoidlikud inimesed ega julge valjul häälel oma soove kuuldavale tuua, vaid on siiralt tänulikud, kui neil üldse lubatakse lugemissaali astuda… Kindel aga on, et kui Videvik on juba saadaval, ei jää see üheski raamatukogus niisama seisma. Ja see kehtiks ka Vändra raamatukogu kohta. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||