|
||||||
Nr 1 (559) Neljapäev, 10. jaanuar 2002 |
||||||
Arhiiv |
Riigikogu aseesimees PEETER KREITZBERG:
Selline elulaad hülgab paljud inimlikud põhimõtted. Neist on omavaheline solidaarsus meie väikesele rahvale ehk kõige olulisem. Ka mullu kannatasid meie poliitika ja kogu riigi areng eelkõige omavahelise solidaarsuse puudumise pärast, sest me pahatihti ei tunnetagi end rahvusena. See on ka üks olulisemaid sündide väikese arvu põhjusi. Aga ka majanduslik ebakindlus. Inimesed kardavad saada järglasi riiki, kus valitsevad karm sotsiaalpoliitika ja konkurents. Ka läinud aastal jätkus võimu võõrandumine rahvast. Eelkõige põhjustasid seda paljude poliitikute ebaausus ja kohusetundetus. Eriti pessimistlikuks teeb tõdemus, et enamik võimu juures ja selle lähedal olevaist poliitikuist ei võta arvesse sotsiaalteadlaste soovitusi ja hoiatusi, ei tee sellest vajalikke järeldusi. Ei saa öelda, et oleme kõik vaesed ja peame koos kannatama. Tegelikult on Eestis piisavalt rikkust ja jõukaid inimesi ning me peaksime praegust suurt varanduslikku kihistumist vältima. Või selline näide: valitsus ei andnud raha esimesest kuni neljanda klassi õpilaste poole koolilõuna eest tasumiseks, kuigi see summa on kõigest 60—70 miljonit krooni. Kui samas makstakse 70 miljonit krooni välismaisele nõustamisfirmale GIP täiesti kasutute nõuannete eest, siis on küll miski väga viltu. Liigse kihistumise eest on pidevalt hoiatatud, kuid ebavõrdsus aina suureneb. Kui väike grupp kõige rikkamaid teenib madalaimasse tuludetsiili kuulujaist 14 korda rohkem, siis seda ei tohiks väike rahvas endale lubada. Veel üks läinud aastal jätkunud negatiivne suund oli meie rahva ja riigi allesjäänud rikkuste müük meile väga ebasoodsatel tingimustel. Mõte, et me ei saa ise hakkama ei elektrijaamade ega raudtee majandamisega, tekitab lausa alaväärsuskompleksi. Kergekäeliselt ja läbimõtlematult sõlmitud müügitehingute tagajärg on, et me ei kontrolli enam oma tööjõuturgu, vallandatute arv aina suureneb. Oli ka positiivset. Presidendi valimiskampaania ajal oli mul meeldivaid kohtumisi paljude noortega. Ma poleks uskunud, et meil on nii palju arukaid ja elu tõsiselt võtvaid noori, kes muretsevad Eesti saatuse pärast. Nende seisukohtadest jäi mulje, et seda laadi solidaarsust, millest varem rääkisin, on praegustel noortel rohkem kui näiteks kuuekümnendate aastate algul sündinud nn. võitjate põlvkonnal. Hea oli ka see, et president ei valitud siiski mitte kolmikliidu, vaid opositsiooni kandidaatide hulgast. Seegi oli hea, et liikusime sammu edasi Euroopa Liidu suunas, kusjuures me ei kiirustanud ülearu läbirääkimispeatükkide sulgemisega ega olnud vist ka liialt järeleandlikud. Tähelepanuväärsete poliitikasündmuste jada vallandus üsna aasta lõpul, kui Reformierakond loobus Tallinnas koostööst Mõõdukate ja Isamaaliiduga ning hakkas tegema koostööd Keskerakonnaga. Meid, keskerakondlasi, aga ajendas koostööle Reformierakonnaga see, et meil on Riigikogus ja pealinna volikogus kõige suurem fraktsioon ja me eeldame, et enamik otsuseid tuleks langetada meie osalusel. Loodame, et vähemalt Tallinnas hakkab nüüd muutuma senine poliitika, kus grupile ärimeestele tehti kõik teed lahti ja samal ajal peavad linnaelanikud taluma aina kõrgemale hüppavaid ühistranspordi piletite, vee, soojuse jms. hindu. Teravas vastuolus Keskerakonna poliitikaga on ka Eesti Telefoni ja Eesti Energia hinnapoliitika, mida valitsus vaatab rahulikult pealt ega püüagi monopolide kasumihuvi ohjeldada. Nüüd, mil oleme hakanud Reformierakonnaga koostööd tegema, loodame, et partner taganeb veidi oma üliliberaalsest majanduspoliitikast, mida sotsiaaldemokraatlik Euroopa enam ammu õigeks ei pea. Kõigis Euroopa Liidu riikides on monopolide õigusi kärbitud, nende hinnatõusupüüdlusi ohjeldatud. Loodame, et pealinnas liigub meie koostöö eelkõige majandusküsimustes nüüd sotsiaaldemokraatlikumas suunas. Sest tark majandusliberaal saab aru, et sotsiaalprobleemide kuhjumine ohustab majandust. Vahendas Eero Laidre |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||