|
||||
Nr 16 (1001) Neljapäev, 21. aprill 2011 |
||||
Arhiiv |
Juba paar nädalat on Päevalehes käinud poliitiline, kõlbeline ja teoreetiline, ühesõnaga põhimõtteline väitlus tõe ja vale üle. Heameelega oleksin ka ise sekkunud sellesse väitlusse, sest nagu ütleb luuletaja, „… vaikimine oleks vale“. Minu kogemus õpetab, et piirid tõe ja vale vahel võivad olla eri paigus. Võib-olla on selles liiga vähe tõde või on hoopiski vale arvata, nagu laieneks sõna- ja mõttevabadus kõigile ja igaühele. Suurem ja tugevam võib oma tõde kuulutada. Asi ise algas, kui inglise keeles ilmus Afganistani sõjast raamat, milles räägiti ebameeldivat tõtt sõja jubedustest ja eesti poistest. Seoses meie rahulolematusega ostis Inglismaa kaitseministeerium kogu raamatu tiraaži ära, laskis seda osa pisut korrigeerida (tsenseerida) ja siis anti välja kordustrükk. Vaidlus ajalehes aga algas Jaak Aaviksoo väitega, et riik või täpsemalt riigi esindajad ei saavat alati rääkida tõtt, ainult tõtt või kogu tõtt, sest riigi saladustest tulebki vaikida, eraasjadest võib valikuliselt rääkida, mõnest asjast ei sobivat üldse avalikult kõnelda. Mõnest asjast võib küll kõike muud rääkida, kuid mitte tõtt. Paradiisiaias oli hea ja kurja tundmise puu. Olid ka mees ja naine. Toimus pattulangemine, millest sündis elu, aga ka tema vastand — surm, mis jäi oma aega ootama. Olemine ja mõtlemine toimub samamoodi tänapäevalgi, ikka kahekaupa teineteisele vastanduvate mõistete, s.o binaarsete opositsioonide järkjärgulise kaalumisena või variantide võrdlemisena, kuni jõutakse samm-sammult otsuseni, mis mõnel puhul on lõplik ega pruugi enam olla tagasivõetav või ümberpööratav. Näiteks kas elu või surm, olla või mitte olla. On ju valimispäevalgi valik kas Savisaar või Ansip lõplik. Vaid veidra e-hääletamise puhul võidakse nädal aega kõikuda lõpmatu arv kordi vasaku ja parema vahel. E-riik ongi katse teha pärisriigile virtuaalne vastand. Teineteist üldjuhul vastandavaid mõisteid teatakse tuhandeid ja nende hulgas on ka tõde ja vale ning õige ja vale. Et vale kui mittetõde või ebatõde ja mitteõige või ebaõige on ühtaegu nii tõe kui õige vastand, siis on valel tugev koormus. Mõnikord on valesid lõpmatult palju, tõdesid vähe või üksainus. Üldjuhul tuleb tõe kuulutamisel valida veel viisi, kohta, aega, kuulajaid ja arvestada kogu konteksti. Kontekstist välja rebitud tõde on moonutatud, muutudes seega poolvaleks või pooltõeks, mis mingis punktis on üks ja seesama. Nii nagu poolsurnud ja poolelus, poolpehme ja poolkõva. Poolmees ja poolnaine, gei ja lesbi, kui nad niisuguse manduva suunitlusega on loodud. Enamik tõdedest ei pruugi olla igavesed, kõikjal kehtivad ega vabad oma vastandist. Tõsimeelsel usklikul füüsikul Blaise Pascalil on üksnes tõde ja vabadus ajast ja ruumist kõrgemal. Siia võiks lisada, et mitte tõde üksi ega vabadus üksi, vaid mõlemad koostoimes. Vabadus tõe korrastava ja piirava nõudeta muutub tegelikkuses ka valetamise vabaduseks. Tõde ilma vabaduseta rajab teed orjusele. Tõde on vabaduse ja vabadus tõe peegeldus. Sama lugu on valega. Kompliment võib olla vale, aga peab olema ilus. Igaüks ei kannatagi kogu tõde välja või ei soovi seda kuulda, kui tõde on valus. Ebameeldivaid ja olgugi kui tahes suuri tõdesid ei sobi vahetpidamata teistele nina alla hõõruda ning pigem tuleb püüda neid unustada või andestada. Proovi siis tõde armastada ja uskuda New Age´i apostleid, et tõearmastus on kõigi inimlike vooruste vundament. Miks on inimlikud voorused ehitatud nii heitlikule vundamendile? Ei aita isegi tõesed sõnad, kui viis on vale, nagu on vale laulda õiget hümni mõne tuntud kurblaulu viisil või minooris. Igatahes väidetakse “Ramayanas”, et see maailm on määratud igavesti kannatama vastandpaaride käes. Poliitika olevat kompromisside kunst. Kompromiss on aga tõe niisugune kohendamine, kohitsemine, korrigeerimine, vale täiendav lisamine jmt, et see muutuks kahele või enamale kokkulepe otsijale vastuvõetavaks. Või leppida kokku iseenese teise minaga. Sallivus tähendab leppimist sellega, et las igaühel olla oma tõde. Praegune Rooma paavst Benedictus XVI (kodanikunimega Ratzinger, hüüdnimega Rotveiler) nimetas relativismi diktatuuriks tänapäeval kombeks saanud leiget suhtumist pühadesse tõdedesse, nendes kahtlemist ja nende eitamist ning tõe suhtelisuse kuulutamist. Tunnistatakse tõdede paljusust ja antakse igaühele õigus oma tõele. Mõnes loos, nagu vanas jahiloos, on tõtt vaid parasjagu. Mõnikord lisatakse tõtt nii palju, et vale koos seisaks või usutav tunduks. Filosoof Voltaire`i maksiim oli “Tõde, tõde, ei midagi peale tõe!“. Vahva sõdur Švejk teadis küll, et kohtus tuleb, käsi piiblil, anda vanne: rääkida tõtt ja ainult tõtt, aga ta ise oli veendunud, et kohtus on valetamine kohustuslik. Üks tõe teooria väidab, et tõel on mõtet siis, kui see on kasulik. Ants õpetas Põrgupõhja Jürka õigesti valetama, et ametimehed temast aru saaksid. Tõde on mõnikord raskesti mõistetav või polegi seda. Seepärast poliitikud valetavad rahvale, et nende jutt oleks üldse mõistetav. Rohked helge tuleviku lubadused on nii mõnusad kuulata, et jää või uskuma. Lible ütles, et ei kannata siin maailmas tõtt ükski inimene, aga valeta, siis oled sa õige ja auväärne. Mart Laar oli veel algaja valetaja, kui ta eitas Vene rublade müüki, kui ta õigustas Iisraelist vanaraua ostmist Eesti kaitseväe relvastamiseks tõele mittevastava põhjendusega, et keegi peale hiinlaste polnud nõus Eestile relvi müüma. Kui ta valetas, et ta pole Savisaare pildi pihta pumppüssist tulistanud, siis oli ta valetamise juba ära õppinud. Ta lõi teoreetilise konstruktsiooni: Kuna mul on niisugune poisikeselik iseloom, siis võib see võimalik olla ja seepärast ma vabandan. Estonia huku puhul ta vaikis valelikult, kuigi teadis rohkem kui rääkis. Ene Ergma tõi sisse disjunktiivse konjugatiivi, sõna “kui“, et kergendada vabandamist parlamendi saalile suunatud sõna “idioodid!“ puhul. Seega: kui ma nii ütlesin, siis ma vabandan. Jaak Aaviksoo rääkis tõtt, kui ta ütles, et tõtt ei tohi alati rääkida. Vahest võib ehk kunagi hiljem. Mõnikord salastatakse tõtt seni, kuni see pole enam ohtlik. Me ei tea veel sedagi, kas Kennedy mõrva salastatud materjalides ongi rohkem tõde kui kümnetes meile seni avalikult pakutud versioonides, mida me usume, kui tahame. Sama lugu on Estonia huku ja muudegi lugude puhul. Seni lohutame end mõttega, et tõde tõuseb ja vale vajub. Tõde on vist kergem. Arvo Sirendi |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||