|
||||
Nr 16 (1001) Neljapäev, 21. aprill 2011 |
||||
Arhiiv |
Vaesuspiiri ei suuda ületada peaaegu pooled Eesti elanikud. Reformierakond ja selle juhid seavad selle väite kahtluse alla. Et vaesuspiiri kindlaksmääramise “õige” metoodika näitavat sootuks palju väiksemat vaeste koguarvu ja aineline kihistumine aina leevenevat. Valimiseelsel perioodil ei tahetud mitte kuidagi nõustuda majandusteadlaste kinnitustega, et pooled kodanikud tulevad endaga toime, ülejäänud aga siplevad rahamurede küüsis, elades allpool suhtelise vaesuse piiri. Vaesus paraku ikkagi süveneb, kuid halva mängu juures tehakse kenamat nägu. Eurostati, meie enda statistikaameti andmed ei ole pannud kärpijaid mõtlema paljude inimeste väga rasketele katsumustele lähitulevikus. Vastupidi. Meie valijad tõid nii mõnegi kärpija Toompeale võimu manu tagasi. Kuidas see sai juhtuda, imestavad Saksamaa soliidsed väljaanded. Vastuseks kõlbab hästi Tallinna Ülikooli professori Rein Ruutsoo hiljutine mõtteavaldus ajalehes Pealinn: “Meie meedia teeb järjekindlalt musta valgeks,” tõdeb ta ja jätkab: “Laseb peaministril valetada nii, et suu suitseb, et Eestis on vaeste inimeste arv vähenenud. See on küüniline ajal, kui meil on ligi 100 000 töötut ja toidukorv viimaste aastatega kallinenud 20 protsenti.” “Meie töötud elavad samasuguses vaesuse määras nagu Aafrika riikide vaesed,” teab majandusteadlane Hanon Barabaner. Meediaga osavalt manipuleeriv valitsus ei tee sellest tõsisest kriitikast väljagi. Meie sotsiaalse kriisi leevendamise asemel maalitakse pilte helgest tulevikust, Eesti jõudmisest Euroopa viie jõukama riigi hulka jne. Kes ei ole sellega nõus, need olevat “vaenulik element”, “venemeelsed”, “ebalojaalsed” ning nende arvamusi ei võeta kuigi tõsiselt. Vaesus statistikapeeglis Et probleem on vägagi tundlik, siis tuleb vastuseid otsida mitmest valdkonnast. Pealegi ei taha ükski riik (ega inimene) oma vaesust otsesõnu tunnistada. Ja vaesuse mõiste ise on mitmetahuline, räägitakse suhtelisest ja süvavaesusest, metoodika on riigiti erinev, kuid Eurostati andmebaasid võimaldavad meil end teiste maade, eeskätt ELi liikmesriikide elanikega kõrvutada ja võrrelda. Kõnekad on tarbijate kindlustunde indikaatorid, elanike ekvivalentnetosissetulekute aastatabelid, riikide kulutused sotsiaalsfäärile jne. Et andmete kogumine ja töötlemine on pikaajaline protsess, peab tahes-tahtmata leppima veidi aegunud näitarvudega. Ega ilmaasjata räägita, et statistika on valdavalt tagantjärele tark. Seda tuleb taas kogeda, kui tutvuda veebruaris avaldatud ESA 2009. aasta vaesusnäitajatega. Miks ülemöödunud aasta? Sellepärast, et ESA uuringud põhinevad leibkondade uuringul möödunud aasta andmete saamiseks. Siis osales rohkem kui 4900 leibkonda, kusjuures küsitleti 2009. aasta sissetulekute andmeid, mis on vajalikud vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate saamiseks. Seega võib loota mulluseid andmeid alles tuleval aastal. Veebruari lõpus avaldas ESA vaesusse langemise andmed 2009. aasta kohta Eestis, mida kommenteeris pressile juhtivstatistik Erika Taidre. Ta tõdes, et sel aastal vähenes elanikkonna keskmine sissetulek ja tõusis tööpuudus. Kui sissetulekute hulka mitte arvestada riiklikke toetusi ja pensione, siis tõusis meil vaesuse määr 40,8 %-ni (2008. a 37,5 %). 2009. a elas suhtelises vaesuses inimene, kelle ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 286 eurot (4480 kr). Vaesuses elavate noorte arv kasvas: 2009. a elas iga viies 16–24-aastane suhtelises vaesuses. Põhjus: kõrge tööpuudus. Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu aseesimees Aare Kitsing nentis hiljuti, et meie keskmine vanaduspension on 500 krooni (32 euro) võrra madalam kui vaesuspiir Eestis, 75 % pensionäridest saavad pensioni sellest vähem. Kui sul on töökoht, kuid kuu keskmine sissetulek ei küüni 286 euroni (4480 krooni), siis elad suhtelises vaesuses. Selliseid 18 – 64-aastaseid inimesi oli Tartu Ülikooli uuringu järgi mullu üle 60 %. Selles nähakse esmajoones põhjust, miks välismaal otsivad tööd mitte üksnes meie töötud, vaid ka madalapalgalised. Et lastega perede seas on kolm korda rohkem vaeseid kui lasteta perede hulgas, saab arusaadavaks, miks üks või isegi mõlemad vanemad jätavad oma pere sugulaste või vanemate laste hoolde ning töötavad Soomes, Rootsis või mujal. ESA ülevaates märgitakse, et vaesuse näitajad erinevad tunduvalt ka regiooniti. Nii on Kirde-Eesti elanike suhtelise vaesuse määr üle kahe korra kõrgem kui Põhja-Eestis. Seal jättis oma kurva jälje Kreenholmi suurettevõtte pankrot, ka elanike vähesest eesti keele oskusest tulenev tööpuudus. Pankrottide arv suurenes mullu mitte üksnes Narvas — neid oli üle Eesti 1029 ja peaaegu iga krahhi korral jäi tööta teatav hulk inimesi. Vanasõna ei valeta Selle loo pealkiri “Kas täis kõht teab, mis tühjal vaja?” annab edasi rahva tõdemuse ja vastab ise kurvalt: ega ikka ei tea küll! Seda kinnitavad paljud faktid meie valitsuse tegevusest. Võtame kas või esmatähtsate toidukaupade kõrge maksustamise. Käibemaks esmatarbekaupadele on Inglismaal ja Iirimaal 0 %, Itaalias ja Hispaanias 4 %, Prantsusmaal 5,5 %, Saksamaal 7 %. Meil aga 20 %! Piet Boerefijn, Toidupanga asutaja ja mullu Eesti aasta kodaniku tiitli saanud välismaalane, kommenteeris olukorda nõnda: “On šokeeriv, kui riik on väike ja abivajajaid on nii palju. See on riigile ohtlik, kui mõned inimesed elavad väga hästi ja väga paljud elavad sügavas vaesuses. See ei ole õige.” Ebavõrdsuse teema on statistikas samuti käsitlemist leidnud. Kuid sellest juba edaspidi. Leidur Rannamets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||