|
||||
Nr 15 (1000) Neljapäev, 14. aprill 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Eelmisel nädalal oli häbi olla ajakirjanik. Kuulun Andrus Veerpalu ümber toimuva hindamisel nende hulka, kes ei mõista inimest seni hukka, kuni tema süü pole kindlalt tõestatud. Kui sportlane ütleb, et ta pole dopingut kasutanud, siis pole põhjust teda mitte uskuda seni, kuni pole vastupidist kindlalt tõestatud. Sellepärast häbenengi nende Postimehe ajakirjanike pärast, kes eelmisel nädalal külvasid meisse suusataja suhtes kahtlust, kasutades selleks viidet mingile anonüümsele allikale. Need ajakirjanikud ei suutnud isegi dopinguproovi teist, B-testi ära oodata, et siis jätta “lukuaugust piilumine“, rääkida otse asjaosalise ning teda ümbritsevate asjameestega. Loodetavasti selgub aja jooksul, mismoodi asjad tegelikult on olnud, kuid ajakirjanike osa selle senisel käsitlemisel muuta ei saa. Hoolimata sellest, et üks “avalikustajatest“ on püüdnud järgnevate kirjutistega oma mainet päästa. Ega see enam ei õnnestugi. Ja tegu pole selles, et me oma kangelasest Veerpalust peame üleliia lugu, kuigi me teda tõepoolest armastame, vaid selle enamikule meist mõistetava nähtamatu piiri ületamises, mis ei tohi takistada meid inimest austamast ja temasse ka tema murepäevadel toetavalt suhtumast. Sellest siis häbi olla ajakirjanik. Kas ka meie Videvikus oleme seda piiri ületanud? Sellele küsimusele saavad vastata vaid lugejad. Olen vahel mõelnud, kas näiteks vanemate inimeste turvatunde veel suurem lõhkumine, kui see juba nagunii järjest kõrgenevate hindade ja muude toimetulekuraskuste tõttu iga päev toimub, lehes avaldatavate juba konkreetsete ja kinnistavate samalaadsete andmete toimel on põhjendatud? Ja järeldanud, et toimetusele kättesaadavate faktide ja arvude enda teada jätmine, ka niisuguste andmete, mis näitavad meie viletsust, võrduks nende salgamisega, ja see ei oleks õige. Pangem sealjuures tähele, et meie lehes on küllaga kirjutisi, milles räägitakse mitmesuguste rõõmsate pidude pidamisest, ja need on reeglina mitte tellitud, vaid kohapealsete inimeste endi kirjapanekud meie lehes avaldamiseks. Elul on mitu poolt ja kuigi mureliku võimendamine käib inimese vananemisega enamasti koos, saab pidupäev seda tasakaalustada. Näiteks elasin hiljaaegu kaasa Baltika pensionäride järjekordsele kokkutulekule, kus nad viidi täielikult kurssi ettevõtte praeguste murede ja rõõmudega. See oli austusavaldus endast vanemate vastu, kelle kauaaegne töö on pannud firmale tugeva aluse. See oli Baltikas töötanud inimestele meeldejääv päev, mis annab neile jätkuvalt jõudu igapäevaeluks. Tihti räägitakse vanemaealiste üksindusest. Kuid seegi on loodusest seatu ja seega loomulik. Ma usun, et väga suur hulk vanu inimesi soovibki rohkem rahu ja vaikust kui mürglit ja mürtsu. Üksindus on vanemate inimeste elu osa niisamuti, nagu noorematel on seda sagedased kooskäimised. Ja sellest siis ka rahulikumad ning mõtisklevamad kirjutised meie lehes. Nooremad, kes sageli tegutsevad ka vastutavatel ametipostidel, ei peaks vanematele inimestele oma kirjatükkides vaid mett mokale määrima, näiteks kinnitama, et just sotsiaalprobleemid on need, millele eelkõige lahendusi otsitakse. Eakatel on kogemusi, milline on olnud sõnade ja tegude vahe, nad tunnevad tegeliku olukorra ära praegugi. Tähtis on olla aus ja avatud, siis on alati kaasamõtlejaid ka eakate hulgas, seda ühtlasi kirjasõnas. Hoidugem ületamast üksteise suhtes neid nähtamatuid piire, mille seavad vastastikune usaldus ja austus. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||