|
||||
Nr 15 (1000) Neljapäev, 14. aprill 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Oleme jõudnud Videviku toimetuse jaoks märgilise tähendusega numbrini — 1000. Paar nädalat rohkem kui 21 aastat. Keerakem kalendrilehti tagasi. Kas mäletate veel seda imelist, keerulist ja rasket aega, aastat 1990? Läbisegi uus ja vana, soovid ja võimalused. Nii erinevad üksteisest. Aeg, mil hakati enesekindlalt oma teed ja oma tõde otsima. Aeg, mil sageli oli igaühel oma, ainuõige ja vääramatu tõde, mida teiste omaga kokku kõlksuma panna oli oi-kui-raske. See oli aeg, mil eakad lõid oma organisatsioonid, nii Eesti Pensionäride Ühenduse kui ka Liidu, millest nüüdseks on saanud üks suur ja tugev kogum, siis sündis ka pensionäride oma partei, Eesti Pensionäride ja Perede Erakond, mille esindajad Riigikoguski eakate huve kaitsma pääsesid. Valmis esimene oma riigi pensioniseadus. Palju on olnud noid esimesi. Videvik on selle aastatetee läbi käinud koos oma lugejatega. Meil kõigil on põhjust tänada oma autoreid. On olnud rõõmsaid kohtumisi. On olnud valusaid lahkumishetki. Tol ajal, kui toimetus asus Estonia puiestee hoovimajas, käis meil külalisi sageli. Pensionärid astusid läbi, arutasid maailma asju, tõid omakandi uudiseid. Tore oli! Paljusid neist toonastest sõpradest enam ei ole, kuid oma mõnusa olemisega, oma optimistliku ellusuhtumisega on nad jätnud meisse midagi igipüsivat. Ei ole enam mitut head autoritki. Ära on läinud kolleege-töökaaslasi. Meenutame kadunud Lembit Sibula mahedat huumorit, Toivo Aare rahutuid tõeotsinguid, Ülo Avilo rikast vaimumaailma. Ilma Peeter Maimikuta ei ole miski enam päris endine… Ega ole päris endised enam ka meie ise. Hiljuti sattusin juttu ajama ühe eduka poliitikuga. Võõrasse rahakotti ei ole viisakas piiluda, kuid jutujärjega me rahani jõudsime. Ja kuulnud, milliseid summasid me lehe tegemisel saame kasutada, ütles too noormees nagu lohutuseks, et küllap töörõõm kompenseerib sellise pisiasja nagu tühi tasku. Olen neile sõnadele mõelnud ja endalt küsinud, mida meile, kogu elu ajakirjanikuametit pidanuile, annab töö Videvikus, mis on see, mis meid siin tagant sunnib. Inimesed, arvan ma. Need sajad kohtumised pikka värvikat eluteed käinutega, nende elutarkus, hingesoojus, kogemusterikkus, meie lugejate maailm, kuhu mingil moel oleme saanud sisse vaadata, kust oleme endalegi leidnud midagi jäävat. Kakskümmend aastat on Eesti elu suuresti muutnud. Oli aeg, mil toimetus sai iga päev lugejailt tõeliselt kaaluka paki kirju. Vähe oli neis rõõmustavat, ikka “mured, mured kui mustad härjad”. Nüüd tuleb nädalas paar-kolm kirja, haruharva küsitakse nõu või heidetakse mõnele ametkonnale ette pisipattu. Kindlasti tõestab see, et aastatega on sotsiaalvallas asjad enam-vähem paika loksunud. Tegutsevad sotsiaal- ja päevakeskused, jalad on alla saanud sotsiaalhooldussüsteem, küsimustele vastavad juristid ning nõustajad. Ei, ma ei püüagi väita, et kõik on kõige paremas korras. Kui Tallinn saab valmis, tuleb Ülemiste Vanake. Kui Eesti saaks valmis… Ent kui mõni pensionär kurdab, et nii rasket aega kui praegu ei ole iialgi olnud, mõtlen, kui lühike on inimese mälu. Me ju mäletame leiva-, või-, suhkru- ja kõige muu talonge. Me ju mäletame, kui pensionist sai elatusraha ning postkontoreis rippusid sildid “Raha ei ole”. Ja mitte keegi ei öelnud, millal tuleb. Poolest ööst seadsid soojadesse vattidesse pakitud vanainimesed end ukse taha järjekorda lootuses, et täna ehk saab… Kõike on olnud. Kõike ei pea mäletama, ent kõike ei tohiks unustada. Kas või seepärast, et see annab jõudu. Teadmine, et oleme varemgi hakkama saanud, annab usku ja enesekindlust tänaseks ja homseks. Head lugejad, meie kaasteelised, need tuhat sammu oleme koos astunud. Olge te tänatud! Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||