|
||||
Nr 14 (999) Neljapäev, 7. aprill 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Mis kevade ootamisest te enam kirjutate, kevad ju käes! Päike paistab, suurveed voolavad, petisevärki kinnisvaraarendajate rajatud järvekülades aiva upuvad põllulohkudesse uisapäisa püsti aetud peaaegu ilma vundamendita pappmajad. Kevad ju tõesti täies jõus võimust võtnud, aga teie seal toimetuses aina ootate… Kas te õue ei vaatagi? Vaatame küll, aga ma ei pea silmas üksnes kevadet looduses, vaid meie jaoks puhuti märksa tähtsamat ja ammustaega oodatud sooja, mis tooks kaasa ülessulamise hangunud inimsuheteski. Pole ju kellelegi teadmata, et nii meie (riigi)ametnikud kui nende kaudsel mõjutusel või “eeskujul” ka enamik lihtkodanikke suhtuvad kaasinimestesse (ligimestesse, ütleksid hingekarjased) tõrjuvalt, külmalt või kogunisti kiusliku õelusega. Selle kohta üks kõnekas näide eelmisest nädalast, mis võinuks olla mällu jäänud sootuks teistsuguses võtmes. Nädal tagasi võtsin hommikul Selveri suurpoes Pirital ajalehestendilt Päevalehe, et kaeda, kas mu kaastöö on avaldamist leidnud. Riiuli kõrval seistes lappasin lehte vaid mõne sekundi, aga juba jõudis üks minust noorem meesterahvas mind nügides turtsatada: “Minge eest! Ega siin pole mingi lugemislett!” Mehe silmis hõõgus kurjus. Kohmasin talle vastu, et Päevalehti on riiulis veel mitu tükki võtta ja ta võiks olla kaaskodaniku vastu sõbralikum. See oleks tema endagi tervisele kasulik. Olen ligi pool sajandit väldanud ajakirjaniku- ning poliitikutöös kogenud nii mõndagi, aga et niivõrd tühisest asjast leitakse põhjust kaaskodanikule harja karata, seda pole ma iga päev näinud. Inimeses peab ikka vägagi palju õelust ja sappi küdema, kui see nii tühisel ajendil vallale purtsatab. Minul enesel selle tigesiku näkkukargamisest midagi polnudki, pealegi oli mu väike kirjatöö tõepoolest sel päeval Päevalehes sees ning tundsin loomeinimesele omast rahuldust kordaläinud sekkumisest Tallinna koristamatuse tõttu tänavu akuutsesse luumurdmisteemasse ka suuremas lehes. Soovin, et linnaisa Edgar peale pealinna televisiooni tekitamise ka oma otseseid kohustusi täidaks ning linnakodanike turvalisuse üle teleekraanil korrutatava targutamise asemel ka oma linnavalitsuse poolteist tuhat kõrgepalgalist ametnikku otseseid kohustusi täitma paneb. Igapäevastes olmepingetes on võõrandumine ning usaldamatus inimeste vahel hõlpsasti, sageli nähtava põhjusetagi üle kõige muu inimväärse pead tõstmas ning kõrgemaid väärtusi hävitavalt varjutamas. Toimetussegi tuleb kirju (ja peamiselt eakatelt naisterahvastelt), et vaat mis hullud lood on temaga lahti. Et lubas tütre- või õepoeg tema eest kenasti hoolitseda, aidata korteri küttearveid tasuda, majakatust paigata, ja et asjaajamise hõlbustamiseks kirjutanud ta oma korteri (maja) noore inimese nimele. Aga nüüd on tema peavari maha müüdud, enesele selle eest kobedam pruugitud BMW istumise alla ostetud, ise kodumaisele laustööpuudusele viidates välismaale rännatud. Nüüd linna- või vallavalitsus või Videvik aidaku. Teisipäevane post tõi toimetusele kirja 82-aastaselt naisterahvalt Valgamaalt. Polevat kellegagi kõnelda, peavari ei kuuluvat temale endale, lähim naaber on poolteise, pood aga kuue kilomeetri kaugusel. Üksindus ja hirm piinavad. Üksindus, sellest saame mõistagi kõik aru, aga hirm? Mis hirm? Pelg loodusõnnetuse või võimalike rändröövlite ees? Egas kõiki hädasid-õnnetusi, mis üksikut ja abitut inimest võivad tabada, veel iga päev pidevalt värisedes kartma pea — siis ei saa ju üldse eladagi. Eaka, haritule omase loogilise sõnakasutusega läkituse autori hirmu põhjus selgus kirja lõpuosas — naine pelgab väga … oma poega, kaugsõiduautojuhti, kes teda õnneks harva väisavat. Õnnetu naisterahvas ei karda niivõrd poja riidlemist, vaid kurjadelt sõnadelt minevat poeg pahatihti sellenigi, et laseb käed käiku. Pole põhjust arvata, et eakas üksiku metsatalu elanik üksnes rusuvates luuludes vaevleb… Ise me teedelagunemise ajal nii kaugele sõitma ei hakanud, helistasime vallavalitsusse. Seal teati vana naist küll — talle pakutavat võimalust kolida hooldekodusse, millest ta keeldub, teda sõidutatakse invataksoga aeg-ajalt arstile ja kauplusse. Mismoodi teda veel aidata? Ning paraku on selleski, et eakas naine on oma lihase poja käest kolki saanud, ikka omajagu poisipõlveaegset kasvatamatust või väärkohtlemistki. Üks on aga kindel — peaksime õppima ligimestesse suhtuma inimlikult, inimväärselt. Sest miks normaalse, soojadest lapsepõlvemälestustest rikastatud elupagasiga noored mehed oma emade-isade vastu kunagi kätt ei tõsta? Meie suhetesse oleks vaja mitte üksnes kevadet, vaid igikestvat suvesoojust. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||