|
||||
Nr 13 (998) Neljapäev, 31. märts 2011 |
||||
Arhiiv |
Läinud reedel, kui olin just poolkäpakil Videviku toimetuse paksu lume- ja jääkihi alla mattunud kivitrepist üles komberdanud, lõin vaimusilmas taas risti ette: sooh, jälle sedakorda murdmata luude-kontidega tööpostile jõutud! Hakkasin just postkastist võetud kirju avama, kui mulle helistas vend Kadriorust. Et tema noorem tütar olnud äsja haiglas, kus talle tehtud luumurdmisoperatsioon. Milles asi? Neidis katkestanud kümmekond päeva tagasi Poska ja Vilmsi tänava nurgal lauslibeduse tõttu kukkudes parema käe luu. See pandud küll traumapunktis pika ootamise peale tönkamisi kuidagi lahasesse, aga osutunud valesti fikseerituks, miska nüüd murtud käeluu uuesti lahti võetud ja pandud taas kokku. Valu, ebameeldivused, venima jääv bakalaureusetöö kaitsmine Tallinna Ülikoolis… Küsisin siis ka, kas nad tütrega pole mõelnud Tallinna linnavalitsust kohtusse kaevata ja kahjutasu nõuda — põhjust ju küllaga. Seepeale kostis mu ajaloodoktori kraadiga vennake, et tütar polnud kohemaid taibanud õnnetuskohale politseid või teisi tunnistajaid kutsuda ja nüüd olevat see luumurdmiscase ametlikult dokumenteerimata-tõestamata ning kohtusse pöörduda pole seepärast enam mingit mõtet. Seepeale laususin, et võtan kätte ja häbistan sellest asjast lehes kirjutades Tallinna linnavalitsust avalikkuse ees — et pangu oma haldusterritooriumil tegutsevad majahoidjad viimaks ometi tööle. Tallinnas on tegutsemas kaheksa linnaosavalitsust kokku ligi kaheksasaja ametnikuga, aga selleni pole jõutud, et majahoidjad ning ühistute ja kinnisvarahooldusfirmade väliskoristajad nendele üpris heldesti makstava palga eest veidikenegi tegelikku tööd tegema panna. Praeguseks on nad aastatepikkuse kontrollimatuse tõttu täiesti ülbelt vaid tööd mängima õppinud. Näiteks Paldiski maantee äärse Tallinna Pensionäride Majagi eest saab firma Nisurem palgal olev väliskoristaja igas kuus kindlasti rohkem palka kui sellessamas majas töötava Videviku toimetuse pensionäridest ajakirjanikud. Nisuremi palgal mõnulev väliskoristaja käib meie hoovil vaid mõned korrad nädalas (läinud reedel ega laupäeval teda siin ei nähtudki) kühvliga vehkimas ja kivipuru külvamas, aga meie trepp on endiselt jääs. Oleme lõppeva talvehooaja vältel mitmel korral Nisuremi ülemust palunud (ühel korral ka otseselt koristaja poole pöördunud), et meie trepp nii astmetelt kui ka ülemiselt platvormilt paksu jääkeltsa alt vabaks roogitaks, aga jutuks see on jäänudki. Ülemine platvorm on endiselt jääkihi all, trepiastmete servi on pisut kõhvitsetud. Probleemi lahendab mõistagi saabuv kevad, aga milleks me siis pika talve vältel Põhja-Tallinna linnaosavalitsuse kaudu Nisuremile lumerookimise eest mitmeid kümneid eurosid kuus maksame? Samad lood valitsevad paraku kõigis Eesti linnades, nagu ka Keilas, kus vallavalitsuse ees laiub kinnitallatud keltsakiht, ehkki küll kiviprügitatud. Kui vallavalitsuse eest Vana-Paldiski maanteele tulla, ei saa sealt edasi teisiti kui kitsal libedal sõiduteel ukerdades, sest sealsed kõnniteed on kadripäevast saadik igilume all. Aga Keila linnaisad kiitlevat, et Keila polevatki Eestis kõige lummemaetum asula… Olgu muud mis on, aga keegi Tallinna linnaisadest oleks pidanud taipama talve saabudes lausa kasutult bussides kaasa loksuvad reisisaatjad labidate ning lapikute kangidega varustada ja tänavatelt lund ja jääd kasima suunata — ehk oleks siis minugi vennatütre kondid-luud terveks jäänud. Tuleval talvel ilmub peatselt 1000. numbrini jõudev nädalaleht Videvik endiselt edasi ja siis on üks meie teemasid lumeolustik pealinnas ja muljalgi. Praegused parteideinkubaatorid-linnaosavalitsused ärgu aretagu üksnes parteidele broilereid, vaid mõelgu vahel ikka ka linnakodanike turvalisusele. Ma olen rääkinud. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||