|
||||
Nr 13 (998) Neljapäev, 31. märts 2011 |
||||
Arhiiv |
Mul on silme ees üks mälupilt. On aasta 1965, olen noore teatriajaloo aspirandina Eesti Draamateatris Egon Ranneti “Veripunase roosi“ proove üles märkimas. Mu tähelepanu köidab enne proovi üks naine: sale, brünett, elegantne, atraktiivne, selline “saatusliku naise“ tüüpi, kelle ümber on kobaras elavas suhtlemises hulk Draamateatri meesnäitlejaid. Naise aura ja karismaatilisus on tuntavad. See on Ita Ever. Tema teatritee algusaega märkisidki suures osas veidi salapärased, daamilikud naised. Nüüd, hiljem, vaatan Eesti Draamateatris Priit Pedajase lavastust “Augustikuu“. Mitme selle lavastuse väga hea näitlejatöö kõrval särab eriliselt 79-aastane Ita Ever: veidrikust vanaproua Violet Weston, põnev ullike, ümar ja kiirelt ringi sibav, vaimukas välgatus silmades. Aura tema kuju ümber on tunnetatav. Kui paindlik peab olema näitleja, et jõuda sel moel näitlejaskaala ühest poolusest teise! Kui andekas, kui teatrile pühendunud. Tegelikult jõudis ta juba küllalt kiiresti saatuslike naiste mängimisest huvitavamate, karakteersemate rollideni. Erilist tähelepanu neist pälvisid tema tumm Kattrin Brechti “Ema Courage`is“ ja epilepsiahaige Izolda “Pühajärves“. Need olid juba äärmiselt omanäolised, kellegagi äravahetamatud lavakujud. Ever pani endast rääkima. Pikk rollideskaala ligi kuuekümneaastasel Eesti Draamateatris töötamise ajal on ulatunud seinast seina vist suuremal määral kui ühelgi teisel meie naisnäitlejal. Ta on teinud sädelevaid rolle komöödiates, vaimukas ja tihti pisut irooniline pilk silmanurgas. Ja rolle tragöödiates, kus vaimukusel ega iroonial kohta pole — tipnemas kuningas Leari suurejoonelise osaga Priit Pedajase “Leari“-lavastuses. Ta on teinud psühholoogilist peentööd rollides nagu Maša Tšehhovi “Kolmes ões“ või narkosõltlasest Mary O`Neilli näidendis “Pikk päevatee kaob öösse“. Ikka ja jälle — kokku kümnel korral — on lavastajad kutsunud teda mängima Tammsaare-lavastustesse. Midagi väga eestilikku on olnud tema Tammsaare-dramatiseeringutes korduvalt mängitud Maretis ja Krõõdas. Tipnes see vaoshoitud ja hingesügav eestilikkus aga Kruusvalli “Pilvede värvide“ ema Annas, võib-olla tema ühes kõige paremas rollis, mida märkisid mitmed auhinnad. Kaunist sirejalgsest daamist lihtsa empaatiatundelise talunaiseni — ja sinna vahele on mahtunud nii palju erinevat. On mahtunud “Fausti“ traagiline Margareta ja Lutsu “Tagahoovis“ peaaegu jämekoomiline Veika-eit, “Gösta Berlingi“ võimukas majoriproua ja groteskne-vaimukas vana Ida Sundström Madis Kõivu vallatus “Kui me Moondsundi Vasseliga kreeka pähkleid kauplesime...“, on liigutav ema Ase “Peer Gyntis“ ja vastik võimu ees pugeja Õnnela Õnneleid Kruusvalli “Vaikuse vallamajas“, on kolm rolli Andrus Kivirähki näidendites. Ning väga palju teisi — kokku ligi poolteistsada rolli teatrilaval, lisaks esinemised telelavastustes, raadios, estraadil, seriaalides, filmis. On olnud ka perioode, näiteks selle sajandi algupoolel, kui teatritööd pole olnud just üleliia palju ning mõned hakkasid rääkima, et Ever pole enam kuum nimi. Oma viimase rolliga on Ever selle seisukoha kummutanud. Ita Ever on mänginud väga erinevate lavastajate käe all. Näitlejatee algupoolel oli üheks põhilavastajaks Ilmar Tammur, Everi vahepealne elukaaslane. Oma lemmiklavastajaks on Ever pidanud Mikk Mikiveri, kellesse ta oma sõnul “Kolme õe“ proovide ajal armus. Ever on kaasa teinud kahes Adolf Šapiro lavastuses. Ka ühes Maria Knebeli omas. Panso käe all on ta mänginud nii sädelevas komöödias kui Tammsaare-lavastuses. Ka kauaaegne elukaaslane Gunnar Kilgas on ta lavastajaks olnud. Ning nii eksabikaasa Eino Baskin kui ka poeg Roman Baskin on lavastajatena Everi andekusest ammutanud. Väga tulemusrikas on olnud koostöö Priit Pedajasega. Nii Gunnar Kilgase, Eino Baskini kui ka Roman Baskiniga on ta koos laval mänginud. Roman Baskin on teinud temaga peaosas filmi “Vana daami visiit“. Kuigi Ita Everile on näitlemine alati väga tähtis (või kõige tähtsam) olnud, pole ka ta eraelu olnud just kahvatu. Kindlasti on ta olnud mehi lummav naine. Mitte eriti pikale ega eriti õnnestunud abielule Eino Baskiniga järgnes kooselu Draamateatri tollase peanäitejuhi Ilmar Tammuriga, mille vahepeale mahtus ära üks saatuslik, aga lõpetamata jäänud armulugu austerlase Karliga. Viimasena pikk, 43 aastat kestnud kooselu Gunnar Kilgasega. Väga tähtsad on talle olnud poeg Roman ning pojalapsed Mirjam ja Alfred. Ja last, not least — vist on Ita Ever meie armastatuim ja populaarseim näitleja. Mida rohkemat suudakski üks näitleja oma elutööga saavutada? Maris Balbat |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||