|
||||
Nr 13 (998) Neljapäev, 31. märts 2011 |
||||
Arhiiv |
Teosammul küll, aga minemas see talv on… Küllap jäävad laste-lapselaste tulevikulegendidesse need kirgaskülmad päevad, räästani ulatuvad hanged, kilomeetrid lumevangis autosid. Tore on neil oma pisipõnnidele muljetada, millised olid talved siis, kui nemad alles väikesed olid. Aga algava jürikuu tujukad ilmad lubavad vähemasti valgust, küllap soojustki. Soojust ja valgust on meie ellu praegu väga vaja. Valimised on läbi, analüütikud nii meilt kui mujalt on tulemuste üle sügavat nõutust avaldanud. Mis Eesti rahval viga on, kas ei taheta, ei osata või ei viitsita mõelda, küsivad sotsiaalteadlased. Mujal maailmas oleksid seesugused kõike kärpivad poliitikud olnud kiiresti sunnitud muud ametit otsima, arvavad asjatundjad. Koalitsioonikõnelused on läbi, ministriportfellid jagatud — üllatusi ei ole. Kas peaks olema? Kindlasti võib vastata ei või jah. On ju tore, kui jätkab see, kes on vastava alaga põhjalikumalt kurssi saanud, inimesed, probleemid, seadustiku endale tuttavaks teinud. Usutavasti on ju kõigil ministreil kusagil miski pooleli, kõike ei jõutud parimal võimalikul moel nelja aastaga kindlasti lahendada. Aga teistpidi — värsket verd ja uusi mõtteid on alati vaja. Alati ja igal pool, valitsuses kohe kindlasti. Ent ka asjatundlikkus peaks ministriameti juurde kuuluma. Ausalt öeldes on keskkonnaküsimusi raske haldusjuhtimise ja politoloogiaga kokku panna, ka kultuurivaldkond on sedavõrd mitmetahuline, et ega pelk lugemishuvi või ka poisipõlvest alanud teatriskäigud kogu keerulise kultuurielu juhtimises asjatundlikkust veel ei taga. Aga on ju neidki, kes väidavad, et ega minister peagi ise asjatundja olema, temal on nõuandjaid ja abilisi jalaga segada, tema olevat vaid käilakuju, kes laeva kaunistab, ei enamat. Või ongi just see enim? Nii või teisiti — valijad tegid 6. märtsil oma tahte teatavaks ning sellest juhindudes on nüüd Reformierakonna ja IRLi meeskonnal taas neli aastat mänguaega. Sotsiaalteadlased on juba ennustanud, et oleme vääramatult teel igavaks Põhjamaaks saamise poole. Ja sõltub igaühest endast, peab ta seda heaks või halvaks või igatseb muutusi. Vähemalt on meil teada seegi, et senine suund jätkub, lõhe rikkama rahva ja vaeste vahel süveneb, ühishuvi ning ühiseid eesmärke leida on järjest raskem (kui mitte võimatu). Endale ühiskonna tõekuulutaja, kaevanduse kanaarilinnu rolli võtnud teater NO99 on järjekordses mammutetenduses Eesti tõusu ja langust kuvades hoidnud vaataja ees sellist peeglit, milles keegi end ära tunda ei tahaks. Õnneks ei tunnegi! Kõverpeegel ei ole kindlasti see, mis tõepoolest ütleb, kes on kõige ilusam siin ilmas. Teisisõnu — eks igaüks peab iseendale silma vaatama ja küsima, mida saab tema teha, et ammu ennustatud “Õhtumaa allakäik” meid liiga valusalt ei puudutaks, algab see teekond alla või üles ju siiski kõige lähemast ringist, vahel ka kõige väiksematest asjadest. Täna on Videviku 21. sünnipäev. Nagu sel puhul ikka, vaadatakse tagasi, küsitakse endalt, mida on hästi tehtud, mis võinuks teisiti olla, vaadatakse peeglis iseendaga tõtt. Me alustasime hoopis teisel ajal, siis, kui ajalehenumber maksis 5 kopikat, kui väga paljud eakad said ajalehe priipärast kätte ja Videviku trükiarv oli seetõttu kordades suurem. Juba ammu teame, et tasuta lõunaid ei ole, et lugemishuvilised annavad meie lehte käest kätte edasi lugeda. Usutavasti tõestab see, et Videvikku on vaja, et oleme suutnud lugejaile anda midagi püsiväärtuslikku. Kuigi vahel on tunne, et… Kuidas seda nüüd öeldagi? Eestis on peaaegu 400 000 pensionäri, see on hiigeljõud, kuid ainult siis, kui need sajad tuhanded ise seda teavad, et neist oleneb väga palju. Seda eneseteadvust, kindlust seista oma õiguste eest oleme püüdnud kõik need aastad sisendada, kuid kas ikka piisavalt? Kas pensionäride päevakeskused, seltsingud, ühendused, kogu see eakaid ühendav sotsiaalvõrgustik on keskendunud vaid mõnusa ajaveete pakkumisele või suudab see kõik ka märksa enamat, mõjutada paikkonna eluolu, kohalike omavalitsuste otsuseid, kogu meie sotsiaalpoliitikat? Praegu paraku vähem kui vaja. Küllap on selles ka meie tegemata jäänud tööd. Küllap ei ole meiegi suutnud või osanud eakaisse sisendada seda rikaste ja ilusate “ma olen seda väärt”-hoiakut, seda teadmist, et me väärime enamat ja ootame või nõuame (ühiskonnalt) enamat. Tähelepanu, hoolimist, meie elukogemuste tunnustamist. Uus valitsus on astumas ametisse. Neli aastat on pikk aeg. Kindlasti oleneb ka nüüd meist kõigist, milliseks need aastad meie rahvale kujunevad. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||