|
||||
Nr 11 (996) Neljapäev, 17. märts 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Märtsis toimunud Riigikogu valimised mõjutavad Eesti inimeste elu aastaid. Nüüd on neljaks aastaks selge, mida tahab rahvas. Kui ikka üks erakond saab kolmandiku valijate poolthääled, siis pole kahekümnel protsendil IRL-lastel kuidagi võimalik öelda, mida rahvas tahab. Niisamuti on 25 % Keskerakonna toetajatega ja 19 % sotside poolt hääletanutega. Rahva nimel rääkimine on taandunud lihtsalt oma arvamuse avaldamiseks või siis mingi erakonna poliitika takkakiitmiseks. Pole ju mingi saladus, et erakondade programmid ja propagandaavaldused ei ole kuidagi seotud rahva enamuse kaasamisega nende väljatöötamisse. Fakt on siiski see, et valimas käis ligi kaks kolmandikku valimisealistest, ja tuleb austada niisugust rahva valikut, nagu seekord välja kukkus. Muidu me ei austa oma riiki. Ja kui see on nii, siis lõppkokkuvõttes me ei austa ka iseennast. Omaette küsimus on, miks 10 % rahvast ei toetanud üldse erakondi. Kuidas on Eesti riigis nii saanud juhtuda, et tervele mõistusele rajatud rahvaliikumised on asendunud omakasu taotlevate grupeeringutega? Teatav osa on siin hirmutamisel. Tuleks ehk meelde tuletada, kuidas üheksakümnendate aastate alguses mõnitati, eriti “Isamaa“ poolt, suurt osa tegusat, loovat rahvast kui nõukogude korra sabarakke. Praeguseks on see “Isamaa“ vahetanud oma “isamaalisuse“ sulle-mulle-lepingu vastu. Aga hirmutada ei saa niisama. Suur on siin olnud igat sorti meedia roll. Paneb vaid imestama, kuidas kaalukat kihutustööd teinud ajakirjanikud äkki, enne valimisi mitmetes saadetes küsivad, miks see olukord nüüd siis niisugune on, nagu ta on. Eriti paistab selles osas silma Aarne Rannamäe. Nüüd siis on valik tehtud ja sellega tuleb leppida nelja-aastaseks perioodiks. Valik on tehtud nii, et ärgitada positiivseid, loova vaimuga noori inimesi, kes suudavad ka vanema põlvkonna ootustele vastavalt reageerida ja neid kaasata, looma uut, enam rahvalikku, poliitilist liikumist. Küsimus on nüüd, kuidas, sõltumata kellegi ootustest ja vaatamata saadud tulemustele, saab olla õnnelik. Inimene vajab õnnelik olemist nagu leiba. Õnneks meil on, mille üle õnnelik olla ja mitte lasta “Vinguviiuliga“ enda üle naerda. Esimene võimalus on ise naerda. Naerda lihtsalt välja rumalused. Naerda selle üle, kuidas hoolivusele kutsub inimene, kes teiste inimeste kohta ütleb, et ta põlgab neid. Naerda, kui “Rahva teenrid“ rahvast lollitavad või kui “Vabariigi kodanikud“ kurvastavalt tihti alluvad vaid ühe kodaniku, Aarne Rannamäe arusaamadele, mis on hea või mis on halb. Me võime õnnelikud olla, sest meil on oma riik, kus me paljutki saaksime ise paremaks teha, kui vaid kätte võtame. Meie aardeks on eesti keel ja meie teha on, kauaks seda on ja kuidas seda kasutatakse. Meie õnnelik olemise aluseks on mõistmine, et meie mõtteid mõistetakse ja soove arvestatakse, kui me lävime nende inimestega, kellega meid seob südame side, ja kui me väldime kõike seda, mis võib kiruma ajada, olgu selleks siis kallutatud ajaleheartiklid või telesaated, pahurad inimesed trammis või lärmakad majanaabrid, siis me saame olla õnnelikud. Vaatamata sellele, et pension on kehvake ja mõned “isamaalased“ on valmis seda veelgi vähendama. Eesti riik siiski võimaldab tunda ja näha seda, mis mind õnnelikuks teeb. Ja valimistel oleks võinud ka halvemini minna, sest peaministrikandidaa-tidest oli Ansip ainuke, kes lubas tõsta nii üldist elatustaset kui ka pensione. Ja meil, vanemal põlvkonnal, on veel üks võimalus ja õigus õnnelik olla. See on Prantsusmaa endise peaministri ja presidendi Jacques Chiraci soovitatud võimalus vait olla. Ja meil tulebki seda võimalust kasutada, kui meie avaldamist sooviva hääle “valvuriteks“ on eestiliku, sageli tendentsliku meedia esindajad, kellele ei meeldi teiste mõtted, ja kui vanemale generatsioonile kipuvad vahel varju heitma liiga häälekad õigusenõudjad (tihti valel ajal ja vales kohas), kes põhjustavad vaid eakate üle irvitamist. Öelgem alati: elame veel, kodumaa ja emakeel on minu rõõmu allikas. Kalju Luts |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||