|
||||
Nr 10 (995) Neljapäev, 10. märts 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Kui ma oma kodutalumajas tule pliidi alla teen, lähen tihtilugu välja vaatama, kuhupoole tuuleõhk korstnast tõusva suitsu kannab. Pühapäeva hommikul kandus suitsuvine ilmselgesti kagu suunas. Järelikult oli tegu loodekaarest tulvava õhuvooluga, mis ennustab jahedamat, et mitte öelda: külma ilma. Aga kõikvõimalikud poliitikute ja ühiskonnaanalüütikute valimiseelsed ennustused kuulutasid juba kuid enne Riigikogu valimisi, et Reformierakond saab sedapuhku parlamendikohti mõnevõrra enam, kui neil neid seni oli. Et Isamaa ja Res Publica Liidulegi ei kuulutatud läbikukkumist, siis oli juba ammu päris selge, et senine parempoolne valitsemispopulism jätkub. Ja paraku nõnda lood järgmistel aastatel lähevadki — senine valitsemisvedur näib päris kindlasti koalitsioonikõnelused IRLiga eduka lõpu poole tüürivat ja küllap nad Stenbocki majas Toompeal jätkavad. Tõsi küll, veel püsib vähemasti teoreetiliselt seegi võimalus, et teiste erakondadega võrreldes suurt valimisedu saavutanud sotsiaaldemokraadid loovad koalitsiooni IRLi ning Keskerakonnaga, kuid see pole eriti tõenäoline — IRLi juht Mart Laar annab koalitsiooniläbirääkimistel reformistidele ikkagi nii palju järele, et jätkuks võimuliit ansiplastega… Mida aga nüüdseks niigi õhukeseks tehtud riik enamikule eestimaalastele edaspidi kaasa toob ja kuidas me, lihtkodanikud, ennast seesuguses üksnes ettevõtja- ja rahajõmmisõbralikus riigikeses tunneme? Kuidas kujunevad lood sotsiaalabiga ja kuidas pääseme (eri)arstide juurde, kas jõuame endale välja kirjutatud tablette apteegist osta? Jätkub meil raha oma hammaste korrashoidmiseks? Kas meie lapselapsed saavad koolis süüa ja kas me suudame neile õpikuid-arvuteid soetada ja huvihariduse ja sportimise eest tasuda? Seesuguseid muret põhjustavaid küsimisi-kahtlemisi on veel ja veel ning martlaarilik tunnuslausung, et me aitame neid, kes ise ennast aidata suudavad, ei muuda vaesema ühiskonnaosa toimetulekuväljavaateid põrmugi lohutavamateks. Mis aga reformierakondlaste sotsiaalpoliitikasse puutub, siis siin tuleb meenutada selle juba ammu igasuguseid reforme (eeskätt haldusreforme) pelgava erakonna eelmise juhi Siim Kallase kurikuulsat arutlust sotsiaalabi andmisest hoidumise asjus, mille kohaselt polevat mõtet mitte kedagi abistada, sest kõigile abiraha nagunii ei jätku, ja kui keegi pisut abi saavatki, siis see tekitavat abist ilma jääjates vaid kadedust. Miks siis ka vaesem ja vanem rahvas Kallase-Ansipi parteile valimistel siiski nõnda ohtrasti hääli kinkis? Mis pensionäridesse puutub, siis siin on põhjus reformistide pensionijuttudes: meie ei vähendanud masu puhkedes pensione, vaid koguni kavatseme neid tuleval aastal tõstagi. Muide, enne eelmisi Riigikogu valimisi lubati pensionid nelja aastaga kahekordistada, aga meile teada olevatel põhjustel seda ei suudetud. Aga A. Ansip pole ometigi tollest küllaltki heakõlalisest pensionide topeldamise motiivist lahti öelnud — nüüd kuulutas ta, et tema juhitud valitsus suurendanud pensionid enam kui kahekordseks … kuue valitsemisaasta jooksul, kusjuures poole sõnagagi ei meenutatud enam, et 2007. aasta valimiste eel tõotati pensionid kahekordistada nelja aastaga! Üks reformimeeste valimisedu kaudne põhjus on seegi, et ka vaesem ja madalapalgalisem poliitiliselt pime kiht otsustas (taas) reformareid valimistel toetada seetõttu, et rikkurite-jõukurite erakondade poolt hääletades loodetakse alateadlikult ennastki tegelikust rikkamana tunda või koguni selleks ükskord saada. Aga “tänu” reformarite ja isamaalaste järjest nigelamaks muutuvale sotsiaalpaketistikule ning euroliidus äärmiselt erandlikule tulumaksupoliitikale (igal aastal viiakse miljardeid eurosid maksustamata kasumit Eestist välja jne) süveneb materiaalne kihistumine jätkuvalt ning tööpuudus ei leevene. Jällegi on põhjust meenutada Siim Kallast, kellele kuulub ähvardus, et kui Eestis ei loobuta reformarite meelest liiga suurtest riiklikest sotsiaalkulutustest, siis lahkuvat reformaritest poliitikud ja finantstegelased välismaale paremaid jahimaid otsima ning jätvat rahva siia oma rumalusse ja vaesusse virelema… A. Ansip praalib: valitsuse asi polevat töökohti luua. Aga K. Päts laskis ehitada Tootsi briketitehase, Kehra tselluloosivabriku jpm. Ja majandus õitses ning inimestel oli tööd. Teatavasti on sisuliselt seisakupoliitikat viljelevatel reformistidel tänu valijate kergeusklikkusele ja lühinägelikkusele siiski läinud korda Eestis võimul püsida ja nende külmakõhulise sekkumatuse tõttu tööpuudus aina kestab ning reformarite eneste asemel on Eestist mujale äraelamisvõimalusi otsima läinud vähemasti sada tuhat väljarännanut… Ants Tamme,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||