|
||||
Nr 9 (994) Neljapäev, 3. märts 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Elame põnevas ajas! Teed on libedad ja jääkamakad lendavad linna katustelt, aga kui jõuad tervelt koju, muutub kõik. Loed postkasti potsatanud kauneid pabereid ja kuuled võimule pürgijaid raadios ja televiisoris rääkimas ja taipad, kui ilusaks varsti meie elu muutub, ning sinu tusane tuju saab rõõmsaks. Kui ometi saaks, valiks kõik need toredad lubajad meie riiki juhtima ja siis tuleb õnn meie õuedele ja rikkus kipub meie tubadesse. Kahjuks ei saa neid tublisid lubajaid kõiki valida. Nad lihtsalt ei mahu sinna Toompeale ära ja häda on ka selles, et ega kõiki lubadusi korraga täita niikuinii ei saa. Lihtsalt riigil pole nii palju raha. Aga valima peab. Ja valida on raske. Tuleb meelde lugu noorest mehest, kes vanale mehele tõsimeeli rääkinud sellest, kuidas tema kord hobuse enda eest valima pani. Rääkis, kuidas talle meeldisid kaks neidu ja kuidas ta ei suutnud otsustada, keda võtta ja keda jätta. Lõpuks tulnud tal hea mõte: las hobune valib! Pannud viisakad riided selga, istunud vankrile ja juhtinud hobuse ristteele. “Ja veidi enne ristteed panin ohjad põlvedele ja lasin hobusel valida, kuhu poole minna. Hobune valis vasaku tee ja selle ääres elava neiu võtsin naiseks.“ Vana mees naeratas. “Mis sa naerad?“ küsis noorem. Vanem palus, et noorem talle ausalt ütleks, kuhu ta enne ristteed ohje põlvedele pannes oma käed pani. Noorem punastas ja ütles: “Põlvedele.“ Vanem küsis: “Ega sa vasakut ohja natuke ei tõmmanud?“ Noorem punastas veel rohkem ja vastas: “Natuke tõmbasin.“ Meiegi seisame varsti ühel ristteel ja ega see meid aita, kui me ohjad põlvedele laseme ja ütleme, et las teised valivad. Isegi siis, kui jätame valimata, aitame omal moel sellele kaasa, kuhu poole meie eluvanker edaspidi veereb. Kuid mille järgi valida? Tallinna kaubamaja juures teatab suur plakat, et 72 % naistest mõtleb iga minut shoppamisele. Kui see oleks tõsi, poleks meestel enam küll mõtet naisevõtule mõelda. Mida sa sellisega peale hakkad, kelle pea on täis vaid ostuhullust? Kust saada nii palju raha, et naine võiks oma hullust rahuldada? Kuid kas ei mõtle paljud poliitikasse pürgijad praegu just nii, et valijad ei mõtlegi muust kui suurematest palkadest ja pensionidest ja võimalusest aina rohkem osta. Kas nad arvavad, et me oleme ahned ahvid? Me oleme inimesed ja me ei taha, et keegi meid väikesteks ahneteks ahvideks peab. Kunagi arvas üks vahva kirikuõpetaja Jakob Hurt, et meie väikesel rahval on võimalik saada suureks vaimult. Ma loodan, et paljud soovivad, et me saaksime vaimult suureks. Suured on suuremeelsed ja hoolivad, nad märkavad ja ruttavad appi, kui keegi on hädas. Suured hoiavad kokku ja ei müü maha oma väärikust ja ilusaid põhimõtteid neile, kes meelitavad ja tõotavad täitumatut. Vaatan lubajate lubadusi ja otsin neid, kes jäävad väärikaks ja peavad väärikaiks ka oma valijaid. Hindan kõrgelt neid, kes jätavad teiste kohta halva ütlemata ja kasutavad neile antud aega selleks, et rääkida, kuidas saaks siin riigis elu elamisväärsemaks muuta. See on veel võimalik. Me teame, et ilusad muutused selles väikeses noores riigis vajavad head pealehakkamist ja tarka juhtimist ning rahva kokkuhoidmist. Kakeldes kaotame kõik. Ma ei jäta oma valikut hobusele ega ka sellele, kes mulle homme kullatud kaeru lubab. Ma valin need, kes mind inimeseks peavad, ja ma tahan saada paremaks inimeseks ning aidata teistelgi saada. Jaan Tammsalu,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||