|
||||
Nr 8 (993) Kolmapäev, 23. veebruar 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Küünlakuu, rahvakeeli ka hundikuuks kutsutud, hakkab lõpule jõudma. Meelde see jääb. Tavatute pakaseilmade, muinasjutuliste metsa- ja merepiltidega ning sitsikleiti otsivate kollapugudega. Vanarahvas teadis jalalt jalale tammuvate vesiseninaliste trolli- ja bussiootajate lohutuseks, et “külma selg lääb katik. Küindlekuul lääb katik külma selg ja temä üits silm akab vett juuksma” (Helme) ning “külm veebruar tähendab sooja suve” (Muhu). Madisepäeval tähistame taas Eesti Vabariigi sünnipäeva. Iseseisvuspäev, nagu see viimastel aastatel tavaks on saanud — kaitseväe paraad, kontsert ja presidendipaari vastuvõtt neile kõige-kõigematele. Meile telerisilm nurgas. Silmarõõmu, hiljem jutumõnu veel mitmeks-setmeks päevaks. Kuis meie, tavalised inimesed, neid suure ilma toredusi imetleda saaksime, kui see magusa elu aken meie eest kinni pandaks! Kuigi, jah — eks see Gori “kuldsüdamete ball” tuleb vahel meelde küll. Aga otse loomulikult on igas peres omadki sünnipäevatavad, omad lipud, lilled ja laulud, omad mõttehetked. Taas on tehtu eest premeeritud aktiivseid ja tulemuslikke loojaid. Elutöö preemia said tänavu Tiia-Ester Loitme, Rein Raamat ja Mai Murdmaa. Nõnda 24. veebruar meie rahvale mitmetahulise ja sügava tähenduse saabki. 1939. aastal ilmus Eesti sõjaväes üheks andekamaks peetud ohvitseri, kindralmajor August Traksmaa sulest “Lühike Vabadussõja ajalugu”. Selle sissejuhatuses kirjutab ta: “Rahvaste ajaloolise arengu ülemaks saavutuseks on riiklik iseseisvus. Valitsedes end ise, võib rahvas luua endale kõige soodsamaid võimalusi oma kultuurilise ja majandusliku elu arendamiseks kõigil aladel. [– – –] Sajandite kestusel oli eestlane kandnud oma südames lootust kord jälle vabaks ja iseseisvaks saada. [– – –] Eesti riikliku iseseisvuse aluseks on kõikide kultuurrahvaste üheõiguslus ja enesemääramise põhimõte, mis demokraatlike suurriikide võidu tulemusena Maailmasõjas leidis pärast seda laialdast tunnustamist. Eesti Vabadussõda on meie rahva relvastatud jõupingutus nende viimaste takistuste murdmiseks, mis veel seisid ees selle põhimõtte elluviimisel.” Napilt oli meile siis antud aastaid iseseisva Eesti elu arendada. Sama palju, kui nüüd taas vabana omi asju seada oleme saanud. Seda, ja mitte ainult seda me homme meenutada võiksimegi. Juba kolm nädalat oleme elanud hiinamaise valge jänese (või kassi) aastas. Draakonitantsu, pelmeenisöömise ning tulevärgiga see Vabaduse väljakul vastu võeti. Isegi legendaarne Vabadussõja võidusammas löödi särama. Selle melu ja möllu sisse kadus nagu ära üks teine kontsert. Jaani kirikus, jääst elukate selja taga esinesid Georg Otsa nim Tallinna Muusikakooli õpilased ja õpetajad. Kontserdiga koguti annetusi Peterburi Jaani kiriku oreli fondi ja kiriku tekstiilide heaks. Kontserdil “Elu kirikusse” tutvustas tolle tuhast tõusva maja lugu Raili Sule. Tänaseks on üks meie kultuuriloo tänavusi suursündmusi juba minevik. Nädalavahetusel pühitseti Peterburi Jaani kirik kontserdipaiga ja pühakojana taas olema. Too Eesti kultuuri, keele ja meele kants, mis esmakordselt õnnistati pidulikult sisse 27. novembril 1860, kus jumalateenistust on pidanud Jakob Hurt ja Rudolf Kallas, kus organisti ning koorijuhina töötasid Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig, Johannes Kappel, on nüüd jällegi avatud. Millise sisu see hoone saab, oleneb eestlastest siin- ja sealpool Narva jõge. On öeldud, et “kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust”. Jaani kiriku tähendust omaaegses tsaarilinnas Peterburis võime ju ette kujutada. Just Jaani kiriku juurde kogunesid 26. märtsil 1917 eestlaste kolonnid, umbes 40 000 inimest, neist ligi 12 000 sõjaväelast, rohkem kui 30 muusikakoori, ning siirdusid sinimustvalgete lippude lehvides Tauria palee ette, toetamaks nõudmist anda Eestile enesemääramise õigus. Märtsi lõpus Ajutine Valitsus Eestimaa autonoomia kinnitaski. Ei ole põhjust taas kord üle rääkida Peterburi kui maailmalinna tähtsus eesti kultuuriloos, nii meie omamaise kõrgkultuuri kujunemisel kui ka hoopis-hoopis hiljem, okupatsiooniaastail, kõik sealsed kõrgkoolid on olnud ka paljude meie haritlaste alma materiks. Tahaks väga loota, et pühakoda Ofitserskaja tänavas suudab lõtvunud sidemed taas kindlamaks muuta. Sellest võidaksime kõik. Valimisteni on jäänud kümme päeva. Mida peame tegema ja kuidas toimetama, et tulemus saaks parim, selles suhtes on õpetussõnu jagatud palju ja kaua. Veel on aega mõelda ja vaagida. Mina-ei-taha- ja mina-ei-lähe-mentaliteet meid edasi ei aita. Mõelgem, kaalugem, olgem siis targad ja tasakaalukad! Ilusat iseseisvuspäeva kõigile! Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||