|
||||
Nr 6 (991) Neljapäev, 10. veebruar 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Võib-olla soodustab just veebruarikuu algus meie juttude voolavust, paljusõnalisust ja mitmesuguste, sealhulgas ka põhjendamata lubaduste andmist? Sest nagu teame, peeti küünlakuu 2. kuupäeval küünlapäeva, mida tähistame meelsasti ka nüüd. Kindlasti keedeti sellel päeval nii mõneski kodus rituaalset odratangu- või odrajahuputru, sealiha. Pidasime meeles sedagi, et sel päeval murtakse talve selgroog. Aga mis meie jutuga haakub: küünlapäeval oli veel 19. sajandil peetud nn mokalaata, sõlmitud teenistuslepinguid, palgatud sulaseid ja tüdrukuid, suviseid hooajatöölisi. Pärimus missugune, mõjutades inimesi näiteks valimislubaduste andmisel siiani! Eilne luuvalupäev oli aga väga kasulik neile, kel polnud raha hambaarstile minekuks. Nimelt olevat sel päeval 249. aastal üks tõrges tüdruk Apollonia rääkinud aina oma ainujumalast, laskmata end, hoolimata sellest, et tal kangutati tangide ning meisliga ja löödi välja hambaid, Olümpose jumalatele ohverdada. Sellest alates toovat püha neitsi neile, kes sel päeval tema poole palvetavad, leevendust nii hambavalu kui muudegi luuvalude vastu. Kuidas on aga lood nüüd juba vähem kui kuu aja pärast valimisheitlusse viskujate kõnede ärakuulamisega? Kas vahel ka nii, nagu vanasõna järgi: ep ole igakord suurt tuld, kus suur suits tõuseb? Kahju küll, kuid näiteks eelmisel nädalal toimunud ETV pikka “Valimisstuudiot“ ei suutnud ma kuigi kaua jälgida. Et see mitte ainult minu viga polnud, sellele sain kinnitust oma paljudelt poliitikahuvilistelt tuttavatelt, kes ütlesid, et poliitikute debatt ajas neid kaasamõtlemise asemel pigem haigutama. Kas see oli valimisstuudiot juhtinud ajakirjanike viga? Kindlasti mitte. Kuigi üks meie arvamusliidritest jurist Allar Jõks arutles esmaspäevases Postimehes, et ajakirjandus (sealhulgas kindlasti ka televisioon) ei tohiks lasta lugejatel (kuulajatel-vaatajatel) mugavaks muutuda ning peaks panema ühiskonna tervikuna tähtsatel teemadel kaasa mõtlema. Samas aga kirjutas ta ka, et kui poliitiline kultuur on madalseisus, väheneb ka huvi ajakirjanduse vastu korrelatsioonis inimeste huviga hääletada ehk teisisõnu poliitiline kultuur ja ajakirjanduskultuur on omavahel seotud. Artiklis “Kes ütleb, mis on tähtis?“ osundab ta mitmetele ajakirjanduse (ajakirjanike) praktikatele ühiskondlike teemade käsitlemisel, kuid valisin omapäi välja eelnevad. Minu arvates teeb poliitikute omavahelise arutluse igavaks nende sile jutt, paljusõnalisus, teemakäsitluse ettearvatus. Olen üks neist sinisilmsetest tavakodanikest, keda ei veena sellise poliitiku jutt, kes küll palju teab, teab sedagi, kuidas üks või teine asi võiks paremini toimida, kuid ei räägi sellest, mida just tema on asja huvides ära teinud, mida kavatseb veel teha, kuidas lahenduseni jõuda. Näiteks Riigikogu liige ei tohiks meie elu korraldamisel olla sama allaandlik ja muganduja nagu meie teised. Tal peaks olema vähemalt mõni oma teema, mis kattub rahva elu õiglasema-parema seadmisega ja millest ta meile kui mitte varem, siis nüüd, valimiseelsel ajal, sõna saades aru annab. Sest neid probleeme, mis meie elu raskeks teevad, aga millest me ise jagu ei saa, on lausa kuhjaga. Tööpuudus, vaesus, eriti lastega perede vaesus, pikad järjekorrad eriarstide juurde, üle jõu käivalt kallid ravimid, üha kahanevad võimalused ühistranspordiga maakohtadesse sõita, väikekoolide sulgemine jne, jne. Või kas haldusreform on ikkagi omavalitsuste murede murdja? Õnneks või kahjuks peab eestlane heaks tooniks mitte ülearu viriseda, vaid püüda ikka omal jõul hakkama saada, ka on meil sageli kombeks halva mängu juures hea nägu teha. Õnneks sellepärast, et keegi ei tahaks meie õues “egiptust“ näha, s.t käituda oma õiguse nõudmiseks nii, nagu seda praegu Egiptuses tehakse. Kahjuks aga sellepärast, et millal siis veel, kui mitte valimiste eel nõuda Riigikokku pürgijatelt selget juttu ja põhjendatud tegevusplaani. Kõike seda parema Eesti nimel. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||