|
||||
Nr 5 (990) Neljapäev, 3. veebruar 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Tänavune, 2011. aasta on meile mitutpidi tähtis aasta. Oleme saanud euro, peatselt valime Riigikogu ning mõne aja pärast saame ka teada uue presidendi nime. Jõulude paiku helistas mulle Soome kolleeg Kullervo H., ajalehe Orimattilan Sanomat kauaaegne omanik ja väljaandja, ning tundis huvi, kas eestlased ka uue raha üle rõõmustavad ning mida seejuures mõtlevad. Kostsin, et eakam seltskond uue valuuta saabudes eriti pole hõisanud, sest ligi 20 aastat meid hästi teeninud kroon on olnud igale õigele eestlasele südamelähedane. Ärirahvas ja noorem põlvkond, kes välismaalastega äri ajab ja tihtilugu mujal ringi reisib, on mõistagi euro tulekuga enam rahul. Neile ei mõju eriti ka euroga kaasnev hindade ülespoole ümardamine ehk tegelikult juba kuid kestnud poolhiiliv, katkematu hinnatõus. Meile, pensionist elatujatele, annab hinnatõus end aga vägagi valusasti tunda. Muuhulgas mainisin oma soomlasest sõbrale, et minu pension on nüüdsest… ligi kolmsada eurot. “Kuidas on see võimalik?” päris soomlane hämmastunult. Kuidas on sellest võimalik ära elada? Vastasin, et kuidagimoodi me siiski siin elame, sest seljarõivad ju varasemast enamasti olemas, mõned paarid jalatseidki soetatud, külmikud-teleridki paljudel veel töökorras… Toiduvajaduski meil märksa väiksem kui keskealistel, sest eakamate ainevahetus on aeglasem kui noortel. Viimaks tundsin huvi, missugune on äsja pensionile jäänud Kullervo kuupension (kuigi välismaalastelt on nende sissetulekute üle näotu pärida). Aga mees vastas puiklemata: ligi kolm tuhat eurot… Niisiis: ligi kümnekordne erinevus. Kuigi Soomes on kommunaalkulud mõnevõrra kõrgemad, mõned esmatarbekaubad veidi kallimad, aga sellegipoolest elab välismaa eakaaslane meie pensionärist kordi ja kordi jõukamalt… Ühtaegu pole esmatarbekaupade, eeskätt toiduainete hinnatõus meil kaugeltki peatunud. Vastupidi, need numbrid aina suurenevad. Kõigele sellele lisab omalt poolt hoogu toidukaupade kallinemine maailmaturgudel, sest nii teravilja kui ka liha-piima toodetakse laias ilmas pidevalt vähem, kui tarbija seda vajaks. Eesti Maaülikooli teadlased Rando Värnik ja Ants-Hannes Viira väljendasid toiduainete hinnatõusu suhtes mõtet, et me peaksime selle üle hoopis rõõmustama, sest Eesti on tegelikult põllumajandussaadusi ning toiduaineid eksportiv riik ja sellest riigi majandusele tulenev üldine kasu olevat suurem kui tarbija kulu. Aga kuidaspidi saab Eesti pensionär toidu kallinemise üle rõõmu tunda, kui tema kuusissetulek ikka endises väiksuses püsib? Pole riigiisad ju meie pensione ammuilma tõsta suvatsenud, kuigi eelmiste Riigikogu valimiste eel meie pensionid lausa kahekordseks kergitada tõotati. Ja lähemal aastal ei tõuse meie pensionid karvavõrdki, nagu on sotsiaalministergi äsja nentinud. Ühtaegu on pooluhkeldamisi rõhutatud: Eesti pensionär võivat julge olla ja ennast täiesti turvaliselt tunda, sest pensione ei kärbitavat. Aga mida peab eakas inimene sealjuures mõtlema totaalsest hinnatõusust tulenevast pensioni ostujõu teda valusasti tabanud üpriski järsust langusest? Sest sellevõrra, kui palju toidukaubad kallinevad, saab pensionär ju endale igapäevast leiba-piima vähem lubada. Siinkohal sõnake meie igapäevasest leivast, mille hinda on eriti jõudsasti üles viidud. Meie suurim leivatootja Leibur on oma toodete hindu niivõrd palju tõstnud, et selle firma rentaablus oli mullu tervelt 22 protsenti ning puhaskasum kogunisti 75,6 miljonit krooni (4 831 720 eurot). Ja ega siinsed liha- ja piimatootjadki kahjudega kauple, ning nende kasumi maksab ikkagi kinni tarbija. Muide, eelmises Eesti Vabariigis, sõjaeelses, olnud hädapärane toit vägagi odav – petipiim, odratang ja räim näiteks. Nii et hädapärast saanud nälja üsnagi pisikese rahaga eemale peletada. Aga meil maksab pett lausa keefiri hinna, räim varsti niisama kallis kui odavam lihagi… Nõnda et meil on, mille üle sügavalt mõtiskleda. Sest omajagu kasumit teenivad meie pealt ju ka veefirmad, toasooja tootjad ning elektrijaamadegi haldajad. Samas ei paista riigiisad Toompeal meie käe- käigu pärast muret tundvat. See ongi ajendanud Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu esimeest valitsejatelt küsima: kas nad peavad pensionireformi pensioniea tõstmisega lõpetatuks? Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||