|
||||
Nr 4 (989) Neljapäev, 27. jaanuar 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Päev on juba kukesammu jagu pikem. Hommikul saab valgevarus tööle tulla ning ei pea enam õhtul koduteelgi silma näpuotsa võtma. Ja on juba maailma näha. Seal nad reas on — üleelusuurused kenaks meigitud näod, pilk teotahteline ja tulevikku vaatav. Pikka juttu ei ole — “Võid olla kindel!”, siis järjest mitu korda “Aitab” — ja selle alt lugeda, et hinnatõusust, tööpuudusest ning muudest halbadest asjadest. Milles ma kindel võin olla, ei tea. Kas selles, et kõik läheb hästi, või vastupidi, kolinal mäest alla, et olemegi juba viie rikkama riigi enesekindlas peres või vaesemaist vaesemad? Mu magamistuppa vaatavad neli noormeest, omapoisilikult hõlmad valla, ei lipsutet, ei pidulikus poosis. Nemad lubavad emapensioni ja tasuta kõrgharidust… ja oli vist veel midagi. Nende lustaka pilgu all hommikutoimetusi teha on natuke nagu ebamugav. Ja ma ei saa aru, miks peavad mind kõikjal jälgima küll üksi, küll kahekaupa tardunud pilguga plakatiinimesed. Valimised, jah, tulevad, iga nelja aasta järel on tulnud. Ja mis siis? Eesti rahvas omandas kirjatundmise teatavasti juba paarsada aastat tagasi. Nüüd võiks meid, valijaid, juba nõnda palju usaldada, nii palju meist lugu pidada, et suhelda meiega kui lugeda oskavate inimestega, kes valikute tegemiseks vajavad midagi enamat kui piltkõne. Arvutimänge, muide, kõik ei mängigi. Kui on vaja rohkem kui 700 parteide poolt pakutava ja ise end pakkuva VIPi hulgast leida 101 tõelist Eesti riigi tuleviku kujundajat, siis tahaksime kuulda-näha asjalikku juttu sellest, kuidas edasi, et Eesti — noh, miks mitte viie rikkaima hulka jõuaks. Ja mida kõike need pürgijad meie ühise elu nimel teeksid. Slõuganid ei ütle midagi. Või kui, siis seda, et klaashelmestest on küllalt, et pärismaalased tantsima panna. Keset seda valimiste-eelset mäsu ning presidendiproua pea- ja kehakatete pila tuleb vahel tunne, et… Kas meie elus enam midagi sisulisemat ja tähenduslikumat ei olegi? Küllap ikka on. Äsja tähistas 70. sünnipäeva Jaan Kaplinski. Need “noored ja vihased”, kes kuldsetel kuuekümnendatel meie tuhmunud kultuurielu ergastasid, on astunud-astumas üle soliidse, ent ehmatava aastatepiiri, nad ei ole enam noored, ei vihasedki. Nüüd on nad elutargad ja mõtlikud. Nad õpetavad mõtlema asjadest, millele argielukeerus pole mahti ega ole tahtmistki mõelda olnud. Loomingus ilmus Jaan Kaplinski “Paus”. Jutt mehelt, kes ühel hetkel on end juba ärateele seadnud, siis armastuse ajel ja tohtrite toel tagasi jõudnud. Nüüd ta arutleb, mis on õigupoolest elu mõte, kellele ikkagi kuulub inimese elu, kas ja millal on õigus otsustada, et enam ei taha. Kvintessents sellest, mis kaasneb inimeseks olemise rõõmu ja valu, vastutuse ja vabadusega. “Üldisuse otsing läbi üksiku (olgu selleks üksikuks inimene või rahvas) saatuse,” on iseloomustanud juubilari maailma Rein Veidemann. “Kaplinski nagu Schweitzergi rõhutab kõige seotust, seda, et elame vastastikku sõltuvas maailmas, mille ainsaks kestmise pandiks on homoöstaas, eluks vajalike tingimuste püsivus.” Küllap on Jaan Kaplinski ühel või teisel moel mõjutanud igaüht, kes aldis kirjasõnast, võõrast sõnast midagi alatiseks endale jätma. Ta on öelnud: “Kerge on raske olla/raske on kergeks saada/hõlpus on olla/kes me ei ole/vaev õppida olema/kes me/päriselt oleme.” “Las olla täna ja eile/ las hargneda homsed neist/üksainus tõde meile/las olla, et polegi teist.” “Mida saab vastata neile/kes sinult vastust ei küsi/kõik, mis sai valmis eile/täna sõrmis ei püsi.” “…miks sa siis ikka ei harju/et kõike ei saagi võtta/et kõike ei saagi anda/et vabadus on ja valu/mis tuleb sul endal kanda.” “Uusi uskusid ja uskumusi on muidugi mitmeid. Ja igaühel neist on oma mõju meie käitumisele. Progressiusk on ilmselt reaalsuse mõjul taandumas, kuid süsteem, masinavärk, mille see usk aitas käivitada, toimib edasi ja sunnib meid ennast teenima.” Küllap on tolle “masinavärgi” osa ka kõik need eespool saagutletud valimisplakatid ja kahe-kolmesõnalised loosungid, eeldavad need ju seda, et inimesed mõtlevad üheülbaliselt ühtmoodi ning sõna kannab kõigi jaoks täpselt ühesugust sõnumit. Aga “mõnel on oma rada/mõnel on oma tee [---] /kõige see ilu taga/kõige see ilu sees/teistega mõni ei jaga/seda mis on ta sees”. On hea, et mõni ikkagi jagab, on aastakümneid jaganud. Valimised tulevad ja lähevad, riigikogud ja poliitikute plejaadid samuti. Õnneks on asju, mis on hetkepoliitikast ning mitmesajast seintele ja postidele kleebitud ilupildist püsivamad, asju, mis on kõige-kõigemad. Kui sellele mõtleme, peame kindlasti sellegi valimiseelse mudamaadluse vastu. Mis edasi, näitab elu. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||