|
||||
Nr 2 (987) Neljapäev, 13. jaanuar 2011 |
||||
|
Arhiiv |
Mida paremat me võiksime üksteisele aastaks 2011 soovida? Iga uudis, mis kinnitab, et elu läheb tuleviku treppi mööda edasi ülespoole, on hea uudis. Ja mis saab riigi kodanikule olla meeldivam kui teadmine, et tema riigil läheb hästi. OECD PISA kooliuuringute koostajad loevad läbiviidud testide alusel Eesti koolisüsteemi maailma seitsme kõige edukama hulka. Samasse kategooriasse mahuvad veel Soome, Norra, Island, Kanada, Jaapan ja Hongkong. Viimase PISA uuringuga tõusis Eesti kool Euroopa koolide seas viiendaks, loodusteadustes koguni teiseks. Vanemal põlvkonnal on kindlasti meeldiv tõdeda, et Eesti kool ei ole kaldunud kõrvale teadmiste pakkumise teelt. Rõõmustab ka haridusametnike kinnitus, et üheks edu tagatiseks on meil ikka veel rakendatav ühtluskooli põhimõte ja teisalt ka õppekavade arendamine. Allakirjutanule on see kinnitus eriti meeldiv, tuletades meelde, kui suurt tööd tegi omaaegne Eesti haridusministeerium õppekavadega ja ühtluskooli põhimõtetest lähtudes. Võin isiklikest kogemustest öelda, kui keeruline kavade kinnitamine Moskvas oli. Riigikogu kultuurikomisjoni juht Peeter Kreitzberg, kes samuti PISA testi heade tulemuste üle rõõmu tundis, avaldas siiski kahetsust, et tugeva keskmise taseme kõrval jääb Eesti koolis töö tippudega tagasihoidlikuks. Tippudega tehtav töö sõltub tippude olemasolust kogu Eesti pedagoogide hulgas. Pedagoogi meisterlikkusest oleneb mitte ainult tippudega tehtav töö, vaid ka õppekavade täitmise tase. Haridusministeeriumi ametnikud kinnitavad küll, et pedagoogide ettevalmistusega on asjad hästi, aga see on rohkem soovide võtmine tegelikkuse pähe. Tegelikult on pedagoogid jäetud oma probleemidega üsna üksi või siis soovitatakse lisakoolitust võtta kõigi käest, kes ise ennast koolitajateks tituleerivad. Ja kaugeltki kiiduväärne ei ole noorte pedagoogide kutsealane ettevalmistus. Töö tippudega on osa probleemidest, mis Eesti koolil veel lahendada tuleb. Kõigepealt on tarvis õpilaste õpetamise kui peamise asemele võtta õppuri kui riigi kodaniku kasvatamine. Me räägime tihti ja õigusega, et koolis on vähe rõõmu. Aga me saame ja peame koolitöö ja hinnangud koolile niiviisi korraldama, et rõõm õppetulemuste üle oleks nii õpetajale kui ka õpilasele rõõmu pakkuva töö tulemus. Meie paljude kitsaskohtade allikas on õppetegevuse aineõpetuseväline umbmäärasus. Ei teadvustata, milleks õpitakse. Praeguse Eesti riigi esimesed juhid eemaldasid koolist kasvatuse ja isegi selle mõiste. Mul oli mitmeid, kahjuks viljatuid vaidlusi teemal, et kasvatus ei ole sünonüüm kommunistliku kasvatusega ja kasvatust ei tohi koolis ignoreerida. Aga ei võetud kuulda. Ei ole enam ei kasvatust ega riigi teenimist. Selle asemele tuli “avalik teenistus“. Püüdkem taas ellu äratada mõistmine, et riigi huvidest lähtuv oma elukäigu kujundamine käib kaasas kodanikuks olemisega. Miks on kasvatus tähtis? Sellepärast, et selle kaudu toetatakse inimese inimeseks saamist. Ollakse abiks tema otsinguis. See annab vastuse, miks ja kuidas õppida. Samuti vastab see küsimusele, kas on eetiline õpetada võõrsilt, mis siin Eestis peaks tegema, või öelda, et tehke teie enne kõik korda, küll minagi siis koju tulen. Muidugi võib ju asju korraldada nii, et me ei kasvatagi Eesti kodanikku, vaid maailmakodanikku. Aga milleks siis Eesti riik? Nii kallis üleval pidada ja nii vähe ingliskeelne? Ehk leidub meie poliitiliste pürgijate hulgas siiski inimesi, kes nendele küsimustele vastaksid? Sinimägedest tean ma mõndagi lisaks sellele, mida meie tublid ajaloolased kirjutavad. Ma tahaksin palju enam teada, mida need tublid ajaloolased teevad, et eestlased ehitaksid Eestit üles Eestimaal. Kordan, kõiki neid asju annaks samm-sammult teha, kui kasvatus tõuseks koolis au sisse ja kui pedagoogikateadus töötaks välja tõepoolest kaasaegse, tänapäevast noort inimest õpetava ja kasvatava mudeli. Ja kui riigi seadusandlus ei teeks õpetajat koolis kolliks või narriks, kes ei tea midagi ja ei tohi midagi. Lootkem, et uus aasta ja uued valimised avavad haridusministeeriumi tahtmiste, võimete ja võimaluste laeka, mis lubaks koolile, haridustee kulgemisele üldse vaadata pisut teisiti. Ja võtkem tänada neid tuhandeid pedagooge, nii tänaseid kui eilseid, kes on pannud aluse ja hoidnud elus Eesti kooli tugevat teaduslikku alust. Kalju Luts |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||